“Õunaaia album” on kaheksa looga lühiplaat, mille helid on kinni püütud ja plaadikaante vahele pandud kevadise koroona kõrgajal, aprillis ja mais. Tegemist on kodusalvestusega ja Mari Kalkuni instrumentaariumis pole seekord harjumus- ja ootuspärasemad kannel ja akordion, vaid vanaemalt päritud klaver Smolensk ja teise ringi poest hangitud harmoonium. Kodus salvestamine ja teatud lo-fi-kõlaline lihtsus on juba ammune trend, aga mine võta kinni, kas selline plaat oleks sündinud nii ehk naa või on siiski tegemist reaktsiooniga muutunud olukorrale, kus ka Kalkunil jäi kindlasti ära rida esinemisi Eestis ja küllap ka kaugemal. Mõnele oli sunnitud (esinemis)paus suure ängi, teisele ootamatu õnne allikas. See kevadmeeleolus plaat õhkab selgelt viimast. Piiratud tiraažiga albumi tarvis korjas lauljatar koduaiast õunapuuõisi, mis on kleebitud albumi kaanele. Kaasas sõnad, et need on “meenutus sellest kevadest, mil meil oli AEGA”. Ajahetke atmosfäärist ja õunaõielõhnast saab aimu, kui vaadata YouTube’ist ka sama kava ja pealkirjaga õuekontserti.
Kava on üsna monokroomne, täispikal plaadil võibolla sedasi välja ei veaks, aga 25 minutit vältav album loob kenasti ühe pikaks välja venitatud intiimsus- ja sisekaemushetke. Kui välja arvata sentimentaalne, agoogiliste klaveripassaažide saatel lauldud “Ma tahaksin kodus olla”, on Mari Kalkun iga loo kaasautor. Kõlab rohkem võro kui riigikeel ja nagu ikka, on ka sellel plaadil tugev Lõuna-Eesti maik man. Kogupilt on kodune ja pretensioonitu, siiski pole laulude viimistlemisel piirdutud laulmisega klaveri saatel, vaid on ka peale mängitud-lauldud partiisid ja kõlalisi lisadetaile. Ehkki lühike ja kindlasti mitte täispika albumi mõõdu ja mõjuga, on plaat kena, kevadkerge kuulamine.
#MariKalkun
