https://www.youtube.com/watch?v=rog4I40Heko
Kui räägime ja mõtleme kaasaegsest improviseerivast kitarrist, ei saa üle ega ümber kolmest olulisest muusikust, kes on ka üksteisega koos musitseerinud, kahjuks küll veel mitte kitarritriona. Need kolm suurt on John Scofield, Pat Metheny ja Bill Frisell. Kui erinevate mainstream-kitarristide kõla on vähem teadlikul kuulajal keeruline eristada, siis nende kolme tippmuusiku helikeel ja isikupärane sound on selgelt äratuntav alates esimestest salvestustest.
Äsja Tallinnas esinenud Bill Friselli diskograafia on väga muljetavaldav. Peale sooloplaatide on selles aastakümnete vältel tehtud salvestusi koos suurte muusikutega, kes on omakorda oma loominguga muusikamaailma mõjutanud. Olles suuremat osa Friselli plaatidest vähemalt korra kuulnud, julgen järgnevalt kronoloogilises järjestuses välja tuua kümme albumit, mis mind tema loomingus on enim mõjutanud. Surusin maha kiusatuse panna kirja panna ainult Friselli erinevad trioalbumid, neid on ainuüksi koostöös nüüdseks siit ilmast lahkunud suurepärase trummimängija Paul Motianiga kaheksateist.
Emil Viklický / Bill Frisell / Kermit Driscoll / Vinton Johnson, “Okno” (Supraphon, 1981). See oli esimene Friselli album, mis mu kätte sattus. Pärast esimesi kitarrihelisid olin täiesti segaduses ja rabatud – niimoodi saab siis ka kitarri mängida!
“In Line” (ECM, 1983). Selle albumi imeilus pala “Troughout” on mind aastaid saatnud, nii lugu kuulates kui ka seda ise kontserdil mängides. See lugu aitab elada.
Bill Frisell / Melvin Gibbs / Ronald Shannon Jackson, “Power Tools” (Antilles, 1987). Võimas, rockilik, vabast energiast pulbitsev album. Live looping tehnika väga hea näide, kus üle kõige pulbitseb võimas fuzz-efektiga kitarr.
Paul Motian, “Monk in Motian” (JMT, 1988). Sügav kummardus Thelonious Monkile. See album, kus Frisell ja Joe Lovano loovad õhulisi struktuure ja imelisi ülemhelisid, viis mind Monkiga jäägitult kokku.
“Where in The World” (Electra Musician, 1991). Sugestiivse, elektrilise kõlaga album, mille juurde tulen ikka tagasi põhjusel, et selline Frisell on mind isiklikult enim puudutanud.
Marc Johnson, “The Sound of Summer Running” (Verve, 1998). See, kuidas Marc Johnson on suutnud panna kaks kitarrigeeniust (Frisell ja Pat Metheny) koos kõlamaailmu looma, on lihtsalt naerma panevalt teraapiline ja läbinisti positiivne.
“Good Dog, Happy Man” (Nonesuch Records, 1999). Mulle väga oluline album Friselli americana-perioodist, kus kompositsioonid on pärit folgi ja bluusi allikatest. Imeilus “Shenandoah” viib alati endaga kaasa.
David Sylvian, “Dead Bees on a Cake” (Virgin, 1999). Frisell osaleb sellel albumil kahjuks küll vaid kahes loos, aga Sylviani ning Friselli koostöös sünnib judinaid tekitav kõlamaailm, mida tahaks üha uuesti kuulata ja tajuda.
“Blues Dream” (Nonesuch, 2001). Sellel albumil avalduvad Friselli huumor, nostalgia ja kurbus, mis pole tema loomingus kunagi puudunud. Siin on nad aga minu kõrva jaoks kuuldavamad. Üks ilusamaid kokkusaamisi kitarri ja puhkpillide vahel.
“History, Mystery” (Nonesuch, 2008). Album, mis mõjub esmasel kuulamisel erakordselt eklektilisena, on parim näide sellest, kuidas Frisell suudab erinevaid värve kokku segades luua suurepärase tervikpildi. See duubelplaat on sage kaaslane minu öistel autosõitudel.
