Judith Partsi esikalbum viib meid läbi angervaksa uinutava lõhna unenäolistele otsingutele helilooja sisemaailma. Kopenhaagenis resideeriv eesti artist on leidnud põhiinspiratsiooniallika oma juurtes.
Judith ise kirjeldab albumi tagamaid nii: “Välismaale kolimine pani mind endaga tõeliselt silmitsi seisma. Sain aru, kui suurel määral mõjutab meid see, kust me pärit oleme.”
Muusik segab akustilisi instrumente elektroonika ja välisalvestustega, luues kuulajas meditatiivseid helimaastikke. Judithi pehme ja unistav vokaal uitab üle maagiliste väljade, vetevulina, toa nurgas seisva nostalgilise kõlaga klaveri ja võtab teekonnale kaasa ka teinekord keelpillidki – tal on endal tugev klassikalise viiulimängija taust.
Värvid tema lugudes sulanduvad kokku nagu akvarellid ja samuti on ülimalt sujuvad kõikide lugude üleminekud, jutustades nagu ühte ja sedasama lugu, ometi iga kord pisut uutmoodi. Me kuuleme teda laulmas mõtisklusi perekonnast, kodust, õunapuudest, novembrist, veealusest maailmast, nõidadest, taimedest ja maagilistest loitsudest.
Meloodiates on kohati idamaist kõla ja kelmikat mänglemist pooltoonidel, samuti palju katsetusi erinevate kajadega ja erisuguseid efekte. Olemuslikult karge, vahele tulisemaid kontraste kohati nagu Björki muusikas. Põnev on hetk, mil kõlavad vanema naisterahva taimetarkused nõgesest, segatuna muusikaliste elementidega – see mõjub ootamatult.
“Meadowsweet” sobib oma olemuselt sellisesse õhtusesse aega, kus kõik vaibub ja on aeg teha kokkuvõtteid. Judithi muusika pole kindlasti kommertslik kiirtoit, vaid selline aeglane mitmekäiguline gurmee, mille nautimiseks tuleb kasuks muusikaliselt lai kõrvaring ja avatus. Mulle isiklikult meeldib, et ta julgeb mängida, katsetada – otsida ja nihutada oma piire nii elus kui muusikas. Magistriõpingud Kopenhaageni mainekas rütmimuusika konservatooriumis on kindlasti avardanud looja käekirja ja pakkunud ka palju edukaid rahvusvahelisi koostööprojekte.
