Tagumine aeg on enam mitte tähele panna akordioninalju ja imestamisi, sealjuures mängijate eneste poolt, et seda võimalusterohket ja lõputute kõlavärvidega pilli justkui ikka veel tõsise muusikainstrumendina ei võeta. Ehk on tulnud selline muigav või ajuti isegi tõrjuv suhtumine pilli suhtelisest noorusest – võrreldes n-ö klassikaliste pillidega?
Maimu Jõgeda näitab oma kolmanda plaadiga “Peegeldusi Põhjamaadest” taas, et akordion, see “süleorkester”, pakub piiramatult väljavaateid muusikaliste fantaasiate elustamiseks.
Et Maimu pilliõppimised ja praegused teod on olnud seotud Skandinaavia maade rahvamuusikaga, saame albumilt kuulda mõndagi viidet sealsetele tantsurütmidele. Mis viis kuulates mõttele, kui ilus ja ka viisakas on see, kui võõrasse kultuurikeskkonda elama minnes ei püüta õppida mitte ainult kõne-, vaid ka muusika- ja tantsukeelt. Aga võluv on, et kuuleme Maimu Jõgeda esituses mitte mõnd Põhjamaade tantsuviisi koopiat, vaid just isiklikke peegeldusi. Lisaks helipilte selle kandi valgusest ja hämarusest.
Ja ikkagi on siinkirjutajale enim südame järgi “Kojujõudmine”.
Üks, mis Jõgeda mängust meelde jääb, on suur dünaamika, eriti uhke on just vaiksem ots! Näiteks loos “Kuma”. Või ka pausid, vaikus, kuhu mängija julgelt sukeldub.
Aga lisaks plaadikuulamisele lausa peab soovitama minna kuulama Maimu Jõgeda kontserti, elavat esitust, kus olemas kõik nüansid – eneselegi on olnud üllatav, kuidas vaid millimeetrist lõõtsatõmmet ja vaevumärgatavat klahvivahetustki on tõeliselt nauditav kogeda. Jõgeda maalib muusikat. Enamasti ülipeene pintsliga, kasutades aga väga palju värve ja nende eri varjundeid. Pange silmad kinni ja vaadake ta muusikat!
