Tänavusel Eesti muusikaauhindade jagamisel aasta rockialbumi tiitli pälvinud kollektiivi Miljardid teine kauamängiv “Ma luban, et ma muutun” sisaldab võrdlemisi eklektilist materjali ning oleks võinud stiililiselt kandideerida mitmes teises kategoorias, näiteks pop- või alternatiivmuusika arvestuses. Ühest küljest pisut uuenduslik album, teisalt märgatavalt nostalgiline. Selline kontseptsioon on muidugi tänasel killustunud ja nišistunud muusikamaastikul igati teretulnud ja jätkusuutlik. Põhjanaabrite tugeva etnotaustaga mees Wimme rääkis kunagi, et ta teeb sellist omalaadset muusikat, nii et ega sellest päris lõpuni keegi aru ei saa ning sestap kutsutaksegi teda esinema alates folgipidudest ja lõpetades jazzi- ja elektroonikafestivalidega. Ei ole päris kindel, kas ja kuidas Miljardid on ennast positsioneerinud ning keda sihtgrupiks peavad, kuid küllap proovitakse püüda võimalikult laia segmenti, mis on ühest küljest muidugi pluss, teisalt vast mitte nii väga. Kõigile ei saa meeldida ja kõigile ei peagi meeldima.
Miljardid on Marten Kuningas (laul/sõnad), Raul Ojamaa (kitarr), Peedu Kass (bass) ja Kristjan Kallas (trummid) – kõik kõvad muusikud. Klassikaline kitarrikeskne rockbänd kõigi kohustuslike instrumentidega tähendab praegu muidugi seda, et ilma elektroonikata kuidagi läbi ei saa. Nii on ka Miljardite teisel kauamängival võrdlemisi higise traaditärina kõrval taas minevikku vaatavat, sündipopi kuldajastut meenutavat süntesaatoripopsumist (“Skorpion”) või ilmsete new wave’i elementidega nostalgiapoppi (“P.S.O”). Lüürika on samuti üsna universaalne ning lähtub elulistest teemadest, selle parim näide on albumi lõpupala “Vajun”.
Albumi nimi on pretensioonikalt paljulubav ja muutusi tõotav. Tõepoolest, Miljardite 2017. aastal ilmunud debüüdiga “Kusagil Läänes” võrreldes on tervikpilt pisut ühtlasemaks, lihvitumaks ning kohati natuke igavamaks läinud. On muidugi iseküsimus, miks peaks tänasel päeval keegi tahtma kõlada nii nagu U2 aastal 1997, aga teisalt, miks mitte. Eesti popansamblite jätkuv ning salapärane retroihalus on muidugi suisa eraldi uurimist vääriv teema.
