Peibutav Sireen aastast 2011

Kammernaiskoor Sireen asutati 2011. aastal, järgmisel aastal tähistab koor oma 10 aasta juubelit. Sellesse kümnesse aastasse on mahtunud palju kontserte ja projektides osalemisi – nii traditsioonilisi kui ebaharilikke. Koor on esinenud punkbändiga The Membranes Tallinn Music Weekil, Rein Rannapi rockooperis “Nurjatu saar”, Rasmus Puuri kontsertetenduses “Kord annan end päriselt ära”, muusikapäeval laevaremonditehases ja Naissaare I laulupeol.

Eelmisesse aastasse jääb Sireeni suurim saavutus – võit väga suurel rahvusvahelisel EBU konkursil “Let the Peoples Sing”. Kollektiivi kontol on ka I ja II kohti rahvusvaheliselt koorifestivalilt “Tallinn” aastatest 2013, 2015, 2017 ja 2019 ning mitmeid teisi konkursisaavutusi. Sireeni esimene plaat “Terra Incognita” valiti 2017. aastal Eesti kooriühingu aasta kooriplaadiks. Varsti on plaanis välja anda ka teine plaat “Terra Feminarium”. Koori kodulehel on Sireeni tutvustatud nii: “Sireen taotleb hõrku, kuid naiselikult tummist ja lummavat kõla, sidudes naiskoorile omase heliseva kõlavärvi kammerlikult selge vokaaliga” ning neid on iseloomustatud kui “amatöörkoori, kus laulavad harrastusmuusika profid kogu oma kire, kogemuse ja sügava musikaalsusega”. Nii see tõesti on.

Esimestel aastatel töötasid koori peadirigentidena Ülle Tuisk ja Tiiu Ivanova. Praegu on koori peadirigent Nele Erastus. Eelmisel aastal pälvis Nele Gustav Ernesaksa Fondi stipendiumi ja sai VII Eesti noorte koorijuhtide konkursil II koha. Järgnevas intervjuus räägib ta lähemalt oma tööst kooriga, teest koorijuhtimise juurde ja põhimõtetest muusika kujundamisel.

Sireen. FOTO LAURA TOOMLAID

Räägi koori algusaegadest, kuidas Sireen alguse sai?

Koor sai alguse sõpruskonnast, kes tutvus Tartu ülikooli akadeemilises naiskooris. Pärast ülikooli tulid mitmed Tallinna tööle, aga taheti ikka koos laulda. Sireen oli kohe algul sellise alternatiivsema suunitlusega ja taheti nii-öelda hobikoori tavalisest staatusest välja murda. See väljendus igasuguste julgete ettevõtmistega, esineti punkbändiga Tallinn Music Weekil, löödi kaasa Rannapi rockooperis “Nurjatu saar” ja nii edasi. Oleme püüdnud seda mentaliteeti hoida tänase päevani.

Millal sina koori juurde tulid?

Esimest korda tulin Sireeni juurde üldse lauljana, kui tegin kaasa ühe projekti Lodewijk van der Ree juhatusel. Mind kutsuti koori juurde tagasi 2017. aasta kevadel, kui dirigendiks jäi Tiiu Ivanova üksinda ja neil läks koorikonkursi “Tallinn” ettevalmistusel abi vaja. Lõin siis kaasa oma nõu ja luukambrite läbiviimisega. See koostöö sujus väga hästi ja mõni kuu hiljem sain ettepaneku valmistada Sireen ette Rannapi rockooperi “Nurjatu saar” esituseks Saaremaa ooperipäevadel. Siis tuligi jutuks, et kas jääksin koori juurde abidirigendiks. Olin sel ajal EMTA I kursuse tudeng.

See oli vist päris vara selliseks tõsiseks töökohaks?

Jah, tavaliselt I kursuse tudengitel ei ole sellise tasemega kooriga võimalik töötada. Olen väga tänulik, et Sireen mind enda juurde usaldas. Ise sain tol hetkel täpselt seda, mida üks noor dirigent oma arenguks vajab: kooritöö kogemuse, oskuse repertuaari leida ja sellega töötada.

Mis mõtted ja soovid olid, kuidas koori edasi arendada?

Soovisin veelgi enam näidata, milleks koor võimeline on; see kõik peitub lauljate potentsiaali välja toomises. Minu eesmärk oli veelgi enam tekitada lauljates huvi stiilipuhtuse ja vokaalse stabiilsuse järele, mille kaudu püüelda täiuslikkuse poole nii proovides kui ka kontsertidel. Minu ja Tiiu järgnev hooaeg koos oli väga põnev, võtsime vastu uusi väljakutseid ja koostöö sujus hästi. Aga siis läks elu nii, et ta otsustas lahkuda ja mina jäin 2018. aasta lõpus koori ainsaks dirigendiks. Esimeseks projektiks sai konkursi “Let The Peoples Sing” poolfinaali salvestuse tegemine. Oli päris keeruline hetk – sain aru, et nüüd vastutan üksi kõige eest, aga see ei heidutanud ja andis hoopis indu teha nii hästi kui võimalik. Jäime salvestusega väga rahule, pääsesime finaali ja muu on juba ajalugu.

Lugesin meediast pärast konkursivõitu, et üks teie trumpe oli hea kava ja rahvusvahelisele auditooriumile värske eesti muusika.

Otsustasin võtta nii poolfinaali kui finaali kavadesse teosed, mis näitab meie võimeid võimalikult erinevatest külgedest. Kuna meie repertuaaris on palju eesti muusikat, siis nii see välja kujunes. Finaalis esitasime Ester Mägi “Siin mu rõõmumaa”, Veljo Tormise “On hilissuvi” tsüklist “Sügismaastikud”, Evelin Seppari “This Night” ja Galina Grigorjeva “Slava”. Konkursi puhul on igal juhul oluline, et laulja tunneks end laval kindlalt ja saaks oma soorituse kvaliteedis kindel olla. Samas lisab mõni krõbedam teos pinget, mis ei lase motivatsioonil langeda. Usun, et meil oli selles osas tasakaal paigas ja töö käis kuni viimase minutini.

Mis võis olla põhjus, et võitsite sellisel hiigelsuurel konkursil väga tihedas konkurentsis?

Eks see ole mitmete faktorite koosmõju. Olen alati lauljatelt nõudnud, et nad võtaksid solisti vastutuse. Lisaks töötasime palju selle nimel, et kaamerate valvsa pilgu all olla laval loomulik, taotlesime muusikalist perfektsust ja püüdsime lugude sisu võimalikult hästi edasi anda. Omaette küsimus oli, kuidas tulla toime esinemisnärviga – konkurssi vaatas videoülekandes ligi seitse miljonit inimest –, ja kuidas anda just selle kümne minutiga endast maksimum. Püüdsin tagada proovis stabiilsust, et koor teaks, mida minult oodata ja mina tean, mida neilt oodata. Väga palju tegelesime sellega, et olla kollektiivina ühtne, püüdsime kõik “närvi minemise” potentsiaalsed põhjused lahti mõtestada ja neile lahenduse leida. Et kui kasvõi üks neist seitsmest asjast, mida proovisime, toimib, siis on hästi. Sellist vaimset rännakut ei osanud keegi ette näha. Nüüd, konkursile tagasi vaadates, on rõõm mitte ainult suurepärase tulemuse, vaid ennekõike just kollektiivse arengu üle. Soorituse õnnestumisel oli ka hindamatu panus meie hääleseadjal Kaia Urbil. Ta on meiega 2019. aasta algusest ja tema soovitused on aidanud nii lauljaid kui ka mind end veelgi enesekindlamalt muusikas väljendada. Samuti saime palju tuge ja nõuandeid ERRi esindajalt Marge-Ly Rookäärult.

Milline on sinu arvates Eestis naiskooride olukord? Kõrvalt vaadates tundub, et päris hea – koore on omajagu, on Eesti Naislaulu selts … Eesti naiskooride õnn on see, et meil on palju head repertuaari. Paljudes riikides on naiskooride fenomen pigem teisejärguline, mis omakorda tingib repertuaari puuduse. Tean näiteks ühte väga head kollektiivi, kus dirigent kirjutab ise oma koorile lugusid, sest oma emakeeles ei ole neil midagi laulda. Samas aga pole Eestis nõudlikuma repertuaari valik piisavalt suur. Nõnda oleme võtnud endale südameasjaks tellida eesti heliloojatelt teoseid. Teinekord tuleb aga ise teha seadeid näiteks segakoori või meeskoori lauludest, mis pakuvad lauljatele uusi väljakutseid.

Kava elavdamiseks on erinevaid võimalusi. Novembris oli meil väga eriline kontsert koos pianist Johan Randverega. Esitasime seal André Caplet’ ja Claude Debussy muusikat. Caplet oli Debussy lähedane sõber ja orkestreeris ka tema klaverimuusikat. Ta on kirjutanud kogu oma a cappella loomingu naiskoorile, mida me kontserdil esitasime – kolmehäälse missa ja “Inscriptions champêtres”. Kui ma selle helilooja avastasin, tuli mõte koori- ja klaverimuusikat omavahel kombineerida. Johan Randvere mängis omalt poolt Debussy “Bergamaski süidi”, kust on pärit ka kuulus “Kuuvalgus”, siis veel “Rêverie” ja “Rõõmude saare”. Lõpuks sulandus see kõik imeliselt kokku, mõnede osade vaheldumisel olid lausa helistikulised kokkulangevused.

Kas on plaanis samalaadseid kontserte veel teha?

Kuna see kontsert läks nii hea eduga ja saime head tagasisidet, siis tahame seda sügisel korrata. Plaanis on kindlasti ka edaspidi panna kokku samas stiilis kontserte, kus lavapartneriteks on instrumentalistid. Meie eesmärk pole esitada ainult koorimuusikat, vaid tuua publiku ette muusikaline rännak hea ja tervikliku kavaga.

Kuidas Sireen end majandab, milliseid toetusi on võimalik saada? Oleme tänulikud Kultuurkapitalile ja Tallinna linnale, kellelt oleme toetust saanud. Samuti panustavad lauljad koori kassasse igakuise liikmemaksuga. Sireenil on õnneks väga võimekas koori juhatus, kes tegeleb kõigi finantsasjade ja kontserdikorraldusega. Sellest hoolimata on lennukate ideede jaoks vaja lisatoetust. Tegime üleskutse metseenidele, kellele pakkusime vastu oma kontserte. Meil on hea meel, et leidsimegi endale mitu toetajat, kes on meie hooajale õla alla pannud. Meil on nüüd ka igakuiselt laekuv annetus, mis on Läänes muusikakollektiivide puhul täiesti tavaline. Tore, et ka Eestis hakkab see praktika juba hoogu võtma ning leidub inimesi ja ettevõtteid, kes on huvitatud kultuuri toetamisest.

Räägime natuke sinust endast. Kuidas sa koorijuhtimise juurde tulid?

Olen pärit Pärnust, õppisin Sütevaka humanitaargümnaasiumis ja terve oma nooruspõlves tegelesin aktiivselt muusikaga. Pärnu muusikakooli klaveriklass (õp Anne Rajaste), koorid, ansamblid, bändid ja kogemus solistina soosisid mu jätkamist muusika valdkonnas. Aga nii ei läinud. Tundsin, et Tartu kutsub, tahtsin väga Tartu ülikooli minna. Õppisin seal kaks aastat õigusteadust, lauldes samal ajal Tartu ülikooli kammerkooris (dir Triin Koch) ja Eesti Noorte Segakooris (dir Peeter Perens). Aga siis hakkasin tähele panema, et kui minu kursusekaaslased mõtlesid, kuhu juurapraktikale minna, mõtlesin mina järgmistest kooriprojektidest. Hakkasin aru saama, et kooriproovis aktiveerus minu probleemide lahendamise natuur ja hakkasin mõtlema kui dirigent. Sealt edasi järgisin oma sisetunnet, et pean muusikaga jätkama. Nii sai minust Heli Jürgensoni õpilane Otsa koolis.

Ilmselt oli see isegi hea, et sinu tee muusika juurde ei läinud nii otse ja sai erinevaid asju proovida?

Ma usun küll. Kui oleksin läinud kohe pärast gümnaasiumi muusikat õppima, oleks mu kogemustepagas väiksem. Arvan, et kõigel on olnud määrav roll minu kujunemises muusikuna. Otsa koolis oli sinu õpetaja Heli Jürgenson ja EMTAs Tõnu Kaljuste – mida neilt oled kaasa saanud?

Heli Jürgensonil on hea oskus õpilast mõista, rääkimata sellest, kui soe ja südamlik inimene ta on. See kandub ka tema töös edasi. Ta teab, mis repertuaar sobib tehnika arenguks hästi ja mis paneb proovile, kuid milles õpilane saab ennast enesekindlalt tunda. Tema tunnid olid väga inspireerivad ja andsid tugeva ja stabiilse põhja.

Tõnu Kaljuste lähenemises muusikale on midagi erakordset, fookus on suunatud pigem suurematele ja kõikehõlmavatele ideedele ning üleliigse välja jätmisele. Mulle tundub, et noort dirigenti pimestab tihti detailide paljusus muusikas ja seetõttu on keeruline seda kõike tervikuks kujundada. Võib juhtuda nii, nagu vaataksid seinasuurust maali, olles ise ninaga vastu seda. Tõnu Kaljuste suunab mõtlema nõnda, et astuksid paar sammu tagasi ja oskaksid hoomata ka tervikpilti, kaotamata ära peensusi. Eriliselt hea on kuulda näpunäiteid, mis tuleb tema kogemusest erinevate tippkollektiividega – ta teab, mis töötab ja mis mitte.

Kuidas dirigendi töö toimib ja on tõhus? Millistele järeldustele oled jõudnud?

Usun, et üks hea dirigent oskab proovis kuuldut hästi analüüsida ja anda tagasisidet leidlike lahendustega, et muusika pääseks vabalt ja takistusteta esile. Eelmise aasta oktoobris sain erakordse kogemuse osaliseks noorte dirigentide vabariiklikul konkursil, kui tegin tööd RAMi ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Esimest korda sain tunda minimaalsete märkustega muusika tegemist, mille tulemus oli väga hea. Aga tegelikkuses on enamikel kooridel tee sellise tulemuse juurde väga pikk. Õppeajal on kahjuks kooriga töötamise võimalus piiratud – põhitöö käib tunnis klaveritega, kus tegelen oma dirigeerimistehnika arendamisega. Seda on muidugi ka vaja, aga amatöörkooriga nii lihtsalt muusikaline tulemus ei tule, nagu tunnis kahe pianistiga.

Lõppude lõpuks sõltub tulemus sellest, mida dirigent oskab ette kujutada. Noorena on seega oluline oma mõttemaailma avardada, katsetada erinevaid meetodeid ja otsida vastuseid olulistele küsimustele. Ja ega seda muud moodi ei saa, kui olla enda instrumendi ehk kooriga kontaktis. Olen märganud, et minu hüppeline areng toimub meistrikursustel ja rahvusvahelistes projektides osaledes. Viimase pooleteise aastaga olen käinud viiel meistrikursusel ja laulnud Maailma noortekooris. Õnn on sinna naasta ka sel aastal. Hiljuti käisin Türgis Josep Vila i Casañase meistrikursusel, töötasime professionaalse Türgi riigikooriga. Vila i Casañas oli ka 2019. aasta Maailma noortekoori dirigent ja kolme nädala jooksul oli võrratu näha tema tööstiili ja nägemust, millest õppisin palju. Veel osalesin Simon Halsey meistrikursusel Hannoveris, juunis Zoltán Padi kursusel Marktoberdorfis, aasta enne seda täiendasin ennast László Nemeszi kursusel Iirimaal ja Risto Joosti kursusel EMTAs.

Enne kui ma Sireeni juurde tulin, laulsin mõnda aega Voces Musicaleses ja seal oli suurepärane võimalus näha, kuidas erinevad dirigendid töötasid. Koori ees olid lisaks Risto Joostile sellised suurkujud, nagu Peter Phillips, Stephen Layton, Toomas Siitan, Vello Pähn, Kristjan Järvi, Andres Mustonen jne. Mis ma sealt tähele panin – nagu öeldakse, aeg on raha, ehk kõige edukamad dirigendid ei ole mitte need, kellel on mingi maagiline võime muusikast paremini aru saada, vaid need, kes oskavad hästi prioriteete seada ja leida õigeid lahendusi.

Kas sul on mõni lemmikkoor või lemmikdirigent, kes sind on väga vaimustanud ja olnud ideaalina silme ees?

Maailmast võib videote vahendusel leida mitmeid eeskujusid, kelle muusika tunnetus on imetlusväärne. Isikliku kogemuse põhjal on minul inspiratsiooniallikaks õpetajad Heli Jürgenson ja Tõnu Kaljuste. Eriliselt tooksin välja ka partituuri õppejõu Silvia Landra, kelle tugi ja erakordne nägemus muusikast on mind palju mõjutanud. Samuti paneb mind muusikast veelgi enam vaimustuma Josep Vila i Casañas.

Kooridest on kõigepealt mainimist väärt meie enda professionaalsed kollektiivid. Õnn on kodus väga kõrgel tasemel muusikat kuulda, näiteks RAMi või Filharmoonia Kammerkoori. Välismaalt mulle meeldib väga Tenebrae koor Nigel Shortiga, Stuttgarti kammerkoor Frieder Berniusega, laitmatu ansamblitunnetusega Voces8. Oma emotsionaalsuse ja hingestatud esitustega on eeskujuks Prantsuse kollektiiv Aedes koos dirigendi Mathieu Romanoga.

Amatööridel võib entusiasmi ja vaimustust asjast teinekord rohkemgi olla?

Mulle tuleb meelde üks lugu, kui meil oli kontsert Vocesega Tallinna Jaani kirikus ja samal õhtul tund hiljem esines Estonia kontserdisaalis kuulus inglise koor The Sixteen. Loomulikult oli see kontsert vokaalse kvaliteedi poolest maailmatasemel. Ja siis Estonia garderoobis oli olnud selline vestlus: oi see oli küll nii ilus kontsert; – aga mulle meeldis Voces rohkem. Kuulaja tuleb kontserdile saama ehedat emotsiooni. Kui ta otsib ainult kvaliteeti, siis piisaks ka kodus albumite kuulamisest. Siinkohal on igal muusikul õnn ja suisa kohustus muusika elama panna ja lasta sellel inimeste tundeid puudutada.

SIREENI LAULJAD

Milline koor Sireen on?

Helene Uppin: Sireen on neist kooridest, kus ma laulnud olen, kõige rohkem iga laulja moodi. Kuna suurem osa meie lauljaid on ülikooli ammu seljataha jätnud ja tegutsevad mingi valdkonna spetsialistina, on lastevanemad jm, mõjub iga diskussioon Sireenis – kuidas seda öeldagi – emantsipeerunult? Niisiis, koori kohta kummalisel kombel individualistlik, aga ühise eesmärgi taha jõuliselt koonduv. Sireenis laulmine nõuab kombinatsiooni kirest, ambitsioonikusest, huumorist, pühendumusest ja vilumusest. Dirigentidele on see koor ühest küljest tüütu – lauljatel kipub olema arvamusi. Aga teisest küljest suur rõõm, sest nagu paljud külalisdirigendid on öelnud, on koor paindlik ja allub ettepanekutele, katsetab ning on valmis pingutama.

Kristel Pedak: Sireen on minu jaoks ideaalne koor. Olen laulnud kooris viiendast eluaastast, alustasin ETV muusikastuudios ja laulsin tütarlastekooris Aarne Saluveeri juures järjepidevalt 13 aastat. Juba seal sai mulle selgeks, et mulle meeldib kooris laulda, kui ma tunnetan oma vastutust. Sireeni lauljate arv on meie õnn ja õnnetus, st iga puudumine proovist mõjutab tulemust, kuid just väike arv võimaldab head ansamblitunnetust, kus iga laulja tajub oma tähtsust ja panust tervikusse. Kindlasti on koor ka oma dirigendi nägu. Liitusin Sireeniga 2014. aasta sügisel. Olin otsinud endale sobivat koori ning Tiiu ja Ülle juhitud noor, särav ja selgelt eristuv Sireen tundus just see õige. Selle aja jooksul, kui olen Sireenis laulnud, oleme esitanud väga erinevat repertuaari, teinud koostööd Eesti ja välismaiste muusikutega eri žanrides, osalenud kontserdi- ja teatriprojektides, mis on pakkunud väga mitmekülgseid võimalusi ja eneseteostust. Aastate jooksul on koosseis muutunud, kuid Nele käe all jätkub kõrgete sihtide seadmine, mõtestatud musitseerimine ja uute võimaluste otsimine. See on väga põnev. Tänapäeval on oluline osa koori tegevusest mitte ainult kunstiline, vaid ka korralduslik pool. Mida rohkem ja mitmekülgsemalt tegutseda, seda rohkem tuleb panustada mänedžmenti. Sireenil on olnud väga tegusad presidendid, projektijuhid, samuti on lauljatel võimalik anda oma panus vastavalt oma erialastele oskustele, kogemustele või huvidele kontsertide korraldamisse või näiteks plaadi produktsiooni. Praegu on käsil Sireeni teise plaadi arendustegevus, oleme alustanud lindistamisega ning soovime luua midagi unikaalset, mis oleks huvitav nii koorimuusikahuvilisele, kuid võiks köita ka teisi melomaane. Plaadi puhul on muusika ja lugude autorid, esitajad väga olulised, aga teos võiks tervikuna jutustada lugu ja luua uut väärtust.

Merli Plink: Jättes kõrvale kõik muu, mida on Sireeni iseloomustamiseks erinevatest infoallikatest võimalik lugeda, kirjeldaksin Sireeni oma sõnadega. Sireenil on minu jaoks kaks täiesti vastandlikku poolt: üks on mütoloogiline ja metsik inimese ja kala hübriid, keda keegi ei saa iial veest välja reaalsusesse kiskuda, riidesse panna, talle jalgu alla kasvatada, teda inimkeeli rääkima (loe: laulma) panna ega juukseid patsi sidudes kooli saata. Teiselt poolt on ta kahe jalaga maa peal nagu Eesti naine, inimene, kes liigub sihikindlalt oma elueesmärkide poole, maksab makse, kasvatab lapsi ja vaatab helgelt tulevikku. Näiliselt on Sireen koor nagu iga teine meie keskel, aga mitte päris. Mütoloogilist poolt peegeldab Sireeni repertuaarivalik, mis varieerub täielikult seinast seina ja mida õppides lihvitakse koori kõla vahel täiesti ebamaiseks, tehakse väga palju tehnilist tööd teoste ettekanneteks, kontserdi lavastuslik pool voolitakse justkui mõneks teatrilavastuseks, projektidesse kaasatakse väga huvitavaid ja karismaatilisi nišimuusikuid, kavalehed ja plakatid on alati väga eriliste disainilahendustega jne. Ehk teisisõnu ei jäeta kunagi midagi juhuse hooleks ja absoluutselt kõigega nähakse vaeva, et tulemus oleks maksimaalselt parim, Sireenile omaselt eriline, vahel ka ebatraditsiooniline ja ebastandardne. Kuna mänedžeri ei ole, on Sireenile omane, et kõik kooriliikmed panustavad ning ühtlasi tekitab see ideaalse pinnase luua midagi sellist, mis on täiesti koori enda nägu, eriilmeline ja siiras. Sireen salvestab praegu uut plaati ning siinkohal saame avada natuke uue plaadi laegast. Nimelt kõlab uuel plaadil pealkirjaga “Terra Feminarum” vaid naisautorite muusika, mis suhestub Sireeni olemusega ideaalselt. Sireeni maine identiteet ehk juhatus, dirigent ja lauljad moodustavad Sireeni olmelise poole ja kujundavad koori kui kollektiivi. Koori juhatuse tuumik ehk president Dagmar Talmar koos Helene Uppiniga korraldavad koori argiseid toimetusi, muutudes vahel päris asendamatuks. Selle heaks näiteks on 2019. aasta oktoobris pärast “Let the Peoples Sing” koorikonkursi kategooria võitu ja Barcelona El Prati lennujaama piiramist lauljate edukas kodumaale korraldamine. Dirigent Nele Erastus on Sireeni eesotsas olnud juba kolm aastat ja selle aja sees on Sireen osalenud edukalt suurematel ja väiksematel konkurssidel Eestis ja Barcelonas, alustanud uue plaadi salvestamist ja andnud imelisi kontserte. Nele täiendab ennast igal aastal erinevatel meistrikursustel üle maailma, jagades oma motivatsiooni ja teadmisi ka koorile, on väga motiveeritud Sireenile uut ja väljakutseid täis muusikat õpetama, suudab koorile seatud eesmärke muusikaliselt realiseerida ja hingab iga oma rakuga kooriga samas taktis. Kuivõrd Eestis valitseb noorte dirigentide põud, on Sireen väga õnnega koos, et tema eesotsas on Nele! Tegime omakeskis nalja, et Sireeni ees ei seisa sauaga tädi, kes vehib taktimõõtu ja taidleb siis, kui on forte. Lauljaid on kooris orienteeruvalt 20, mis tähendab, et iga laulja loeb rohkem kui pealtnäha võiks tunduda. Sireenid teavad, et nad on olulised ja et neist sõltub palju, mis omakorda tekitab lojaalse lauljaskonna, kes püsib aastaid sama. Sireenid on iseseisvad, iseõppijad, kes viivad ennast parasjagu omandatava repertuaariga kurssi, mõtestavad selle enda jaoks lahti, teevad endaga tööd ja vajadusel aitavad ka teisi, teevad ettepanekuid ja õpivad ka teistelt. Sireeni lauljad on erilised naised, kellega võiks igal ajal luurele minna, häälega kristallklaase purustada või öö läbi karaoket laulda.

Sireen Barcelonas, keskel Nele Erastus.

Mida annab kooris laulmine?

Helene Uppin: Kooris laulmine annab kuuluvus- ja mõnutunde, uhke ja hea tunde. Okei, mõnutunne kaasneb ikka peamiselt selliste hetkedega, kui tekib ideaalne häälestus ja mingi perfektne muusikaline vooseisund, ja seda ikka juhtub. See on tegelikult küsimus (mis tunde Sireen sinus tekitab?), mida me lauljatelt iga kevad küsime – mõtestame Sireeni “tunnet” ja arutame koos, kas liigume õiges suunas.

Kristel Pedak: Rõõmu, rahulolu, võimaldab kvaliteetselt vaba aega veeta, end arendada ja proovile panna. Samuti esinemisvõimalusi ja seega võimalust jagada muusikat kuulajatega, pakkuda neile rõõmu, mõtlemisainet, elamust. Mind inspireerib töö ühise eesmärgi nimel, mis tuleb eriti hästi esile näiteks konkursiks valmistudes. Siis panustavad väga erinevad inimesed oma energiat ühes suunas ja lõpptulemusena võib sündida ime, et kõik lauljad hingavad ühes rütmis, kannavad sama mõtet – sünnib tervikinstrument.

Merli Plink: Kuna olen kooris laulnud kokku 22 aastat, siis võiks vastu küsida, et mida see ei anna. Inimesele, kes on koorimuusika sees üles kasvanud, sellest läbi imbunud ja sellega üheks saanud, annab see üdi, milleta lihtsalt olla ei saa ega vahel ka ei oska, kui just elukorralduse tõttu mõni paus sisse ei tule. Kõrvaltvaatajale jääb sageli arusaamatuks, miks veedetakse aega pikkades, enamasti hilisõhtusse venivates rasketes proovides, miks pannakse nädalavahetused kinni kas kirikus salvestamisega, kontsertidega, kus vahel vaid väga pisike kuulajaskond kohal, miks sõidetakse laululaagrisse teisele poole Eestit või reisitakse konkursile perest ja tööst eemale, et kümme minutit laval peopesi higistada, kui naastes on ootamas n-ö reaalsus ja kuhjunud kohustused, samal ajal sellele kõigele peale makstes. Kõlab nagu professionaalne elukutse või kohustus, mida see aga kaugeltki ei ole. Teisalt ei ole tegemist pelgalt ka hobiga, isegi mitte elustiiliga, vaid pühendumusega millelegi, mis su identiteeti defineerib. See miski on kollektiivi ehk lauljate, dirigendi, repertuaari ja selle kõige koosmõjus tekkiv sünergia, mis peegeldub nii külmavärinates imelistel muusikalistel hetkedel, meeletus kokkuvõtmisvõimes konkursi laval, millest endal enne aimugi polnud, kui ka raskematel aegadel, näiteks kui lauljad lahkuvad ja tunned, et jäid justkui pereliikmest ilma või kui kontsert oodatust kehvemini läheb ja endale vigade süvaanalüüsi teed, et paremaks saada. Kooris laulmine on kui igavesti kestev nälg uue põneva muusika tundma õppimise ja katsetamise järele, mis annab vaid lühiajalise täiskõhutunde, et edasi uusi roogi proovida, kui kõht uuesti tühjaks läheb. See on pidev muusikalise intellektuaalse pagasi täiendamine ja sellega kogemuste ammutamine, mis muudab laulja üha teadlikumaks oma võimetest ja repertuaarist, oskusest iseennast treenida ja aidata, näha teoses palju sügavamale kui noodid ja tekst ning realiseerida selle kõige koosmõjus dirigendi visiooni. Ja kui koorist peakski tekkima paus, siis äratab see vastupandamatut soovi naasta, sest kontserdil üksnes kuulajana istudes tekib frustratsioon ja kurbus, mitte ei saa naudingut. Kuna olen sellises olukorras olnud, siis olen nende tunnetega ka kokku puutunud. Näiteks naasevad nii mõnedki endised lauljad koorilaulu juurde sageli vahetult enne laulupidu, et kogeda võimast ühtekuuluvustunnet, mida on mujalt ja muul ajal väga raske leida. Luua midagi koos, tekitada ühisel häälel koos resonants – see on koorilaulu üks baaskomponente, mis on teaduslikus maailmas pikalt läbi analüüsitud ja tõestatud kui stressimaandaja, üksilduse peletaja ja dopamiini vallandaja. Just koosloomise võlu armastas minu kadunud vanaema alati välja tuua, kes kõrge eani veel kirikukooris laulis ja seda oma elus väga olulise sotsiaalse grupina määratles, olgugi et resultaati tema enda sõnul mõõta ei kannatanud. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et kooris laulmine annab mistahes demograafilisest grupist rääkimata põhjuse kodunt välja tulla, sotsialiseeruda, õppida, ennast proovile panna, katsetada, läbi põruda, naerda ja nutta – kogeda!

Milline repertuaar on kõige hingelähedasem ja inspireerivam?

Helen Uppin: Kooris lauldes on kõige ägedam laulda muusikat, mis on hästi selgeks õpitud, tehniliselt on õnnestumine siis tõenäolisem (ja sellega kaasnev mõnutunne ka) ja soorituspinget on vähem. Teisalt, väga inspireeriv on ka eksperimentaalne ja uus muusika, kus oma kõla ja värv tuleb alles luua, ka seda saab Sireenis palju teha. Selgi kevadel on plaanis mitu uudisteost. Aga mingid ürgsed lemmikud koorilaulus, mida on ka Sireeniga saanud laulda, on minu jaoks ikkagi Tormis, Rahmaninov (nt “Bogoroditse Devo”), Mägi (“Pietà”), Kreek ja ... Oeh. Eks neid inspireerivaid ja hingelähedasi hetki on ju palju olnud.

Võibolla tõstaksin esile ikkagi ka võimalust esitada muusikat suhteliselt väikeses kooris, kus iga inimese musikaalsus ja liin on palju olulisem kui suures kooris, dirigent on siin natuke kirurgi rollis - näitab väga täpselt igasuguseid asju, laulja mõtleb vähem. Sireenis kostub välja see, kes ei mõtle piisavalt. Me oleme tihti olukorras, kus hääle peal on üks-kaks inimest, tihti peab enne esitusi kokku leppima, kes mingit häält laulab, et kõik kaetud oleks. See paindlikkus ja valmisolek on inspireeriv. Seda ma võin küll öelda, et Sireeniga lavale minnes ei ole ma pidanud kunagi liiga palju muretsema, ma usaldan seda koori väga, nii on hea laulda.

Kristel Pedak: Mulle meeldib esitada eestikeelset ja Eesti autorite muusikat. Oluline, et loo sõnum või teosega edasiantav atmosfäär jõuaks kuulajani. Inimene, kes satub koorikontserdile juhuslikult ja kellel puuduvad varasemad kogemused ja teadmised klassikalisest muusikast, võiks midagi kontserdilt kaasa saada, olgu selleks siis tunne, mida muusika temas tekitab, või loo sõnum, mis teda kõnetab või siis mitte. Lauljana inspireerib mind ka dirigent, kes uut repertuaari tutvustab. Muusika, mis tundub esmapilgul keeruline või seosetu, võiks dirigendi vahendusel saada tähenduse. Seepärast on oluline koorijuhte koolitada, sest nemad on professionaalid, kes aitavad lauljatel mõista ja mõtestada heliloojate kirjapandut. Harrastusmuusikul ei pea olema teadmisi muusikaajaloost, koolkondadest, suundadest, aga ta peab mõistma, mida ja miks ta esitab. Kui dirigent tuleb koori ette ja ta ei oska repertuaari või talle see ei meeldi, siis peegeldub see kõik ka lauljates. Loomulikult on suurepärane, kui heliloojal endal on võimalik tulla proovi ning oma lugu koorile tutvustada ja mõtestada. Sellest kohtumisest võib sündida nii autori kui ka esitaja jaoks hoopis midagi uut.

Merli Plink: Kõige hingelähedasem repertuaar on minu jaoks alati seotud mõne mälestusega, mil seda õpitud on, kuskil konkreetses kohas esitatud või millega seostuvad näiteks hästi helged isiklikud hetked. Vahel on see korduvalt n-ö läbi lauldud, näritud ja ära seeditud materjal, aga mitte ära leierdatud. Aga kui nüüd täpsemalt rääkida, siis ma ei saa üle ega ümber ärkamisaegsest Eesti muusikast, mida laulupidudel laulame ja vahel ka keikadel esitame. Veel on hingelähedane mulle ka Veljo Tormise koorimuusika, mida olen väga palju laulnud nii laste,- nais- kui ka segakooris, aga mis alati tekitab vägagi nostalgilise ja suure tunde teades, millist narratiivi Veljo teosed nii tekstis kui muusikas kuulajale edasi annavad. Kuna olen ise ka Karjalas tema “Unustatud rahvaste“ tsüklit kaanest kaaneni esitamas käinud, on just see teos vägagi sümboolne ja tunded, mida seal kogesin, jäävad eluks ajaks meelde. Samuti on hingelähedased teosed veel ka need, mille puhul on autor ise õppimisprotsessi juures viibinud ja teose tekkelugu jaganud, muusikalist interpretatsiooni suunanud ja koori esitusest vaimustunud. Siis olen alati tundnud, et midagi hästi suurt on ära tehtud ehk et me oleme autori visiooni suutnud realiseerida. Kõige inspireerivamad teosed on minu jaoks sageli just kõige rohkem väljakutseid esitavamad. Vahel tundub isegi mitmeid kordi peale vaadates ja proovi tehes, et teos on nii keeruline, et raske on selles midagi sügavamat tajuda. Aga mida rohkem tehnilist poolt selgeks saades muusika loomisele keskenduda, hakkab ka teose peidetud võlu esile tulema ja sellist otsingut ma väga armastangi. Näiteks töötame praegu Evelin Seppari teosega “Maardurand”, mis eelpool kirjeldatu kenasti kokku võtab. Diskussioonid nii koori kui dirigendiga, kellega koos pealispinna all kaevetööd teeme ja ridade vahelt loeme, on samuti selle protsessi lahutamatu osa ja nõnda anname üksteisele motivatsiooni veelgi juurde. Seega võiksin kokkuvõtvalt öelda, et mind inspireerib just tehnilisi ja intellektuaalseid muusikalisi väljakutseid pakkuvad kooriteosed. Kindlasti naudin ka uudseid arranžeeringuid ja vanade teoste uustöötlusi, kuhu on kaasatud ka näiteks noored heliloojad, kes julgevad katsetada ja piire ületada.

SIREENI KONKURSISAAVUTUSED

2019 EBU rahvusvaheline koorikonkurss “Let The Peoples Sing” Barcelonas – I koht täiskasvanute kooride kategoorias 2019 XVI rahvusvaheline koorifestival “Tallinn 2019” – II koht nais- ja meeskooride kategoorias 2018 XIV Eesti kammerkooride festival – III koht A-kategoorias 2017 XV rahvusvaheline koorifestival “Tallinn 2017” – II koht nais- ja meeskooride kategoorias 2016 Sireeni esimene heliplaat “Terra Incognita” valiti Eesti kooriühingu aastapreemiatel aasta kooriplaadiks 2016 XIII Eesti kammerkooride festival – I koht ja kõrgeim punktisumma A-kategooria kammermees- ja naiskooride kategoorias 2015 XIV rahvusvaheline koorifestival “Tallinn 2015” – II koht nais- ja meeskooride kategoorias 2013 XIII rahvusvaheline koorifestival “Tallinn 2013” – II koht naiskooride kategoorias