_page-0001.jpg)
Pühapäevased “Lossimuusika” kontserdid Kadriorus on muutunud meie kultuurielu nii enesestmõistetavaks osaks, et kipub ununema aeg, mil neid ei olnud. 20. oktoobril ajendas sinna minema kahe väga erineva kunstnikunatuuriga muusiku, Arvo Leiburi ja Johan Randvere ühisesinemine.
Viiuldaja Arvo Leibur on tunnustatud muusik, ERSO kauaaegne kontsertmeister. Töötanud aastaid ka Amsterdamis, on ta nüüdseks EMTA õppejõud ja keelpilliõppe juht. Pilli hea valdamine lubab tal solistina valida repertuaari klassikast, virtuoossetest tippteostest kuni kergema žanri lugudeni ja teha seda hea stiilitunnetusega. Käsitletava kontserdi kavavalik on vaieldamatult pärit kammermuusika kullafondist.
Leiburist veerandsajandi võrra noorem pianist Johan Randvere on noorusele vaatamata teinud kiire lennu. Laiem publik tunneb teda “Klassikatähtede” finalistina, aga tal on seljataga hulk edukaid rahvusvahelisi konkursse ja esinemisi mitmes maailma nimekas saalis. Randvere apmluaa on lai – vanamuusikast popini, interjueerijast interjueeritavani. Hea pianism lubab tal haarata kinni kiiretest ja riskantsetest ülesannetest nii soolorepertuaari õppimisel kui töös erinevate ansamblistidega, mis pakuvad talle põnevust ja väljakutset.
Mõlemad sel kontserdi kõlanud teosed, nii Brahmsi sonaat nr 2 op. 100 kui ka Francki sonaat on A-duuris ja kirjutatud aastal 1886. Õigupoolest peaksid esinejate nimed juba pealkirjas olema teises järjekorras. On ju Brahms avaldanud soovi, et kirjas oleks tema sonaadid klaverile ja viiulile. Niisamuti on klaveril domineeriv osa Francki sonaadis, kuigi muusika sõnumi edastamist ootab helilooja neilt võrdväärsete partneritena. Viiuldajana on mul küll suur kiusatus selekteerida oma kuulamises enam keelpilli osa, aga ehk on see andestatav.
Brahmsi sonaadi tekkelugu seostatakse helilooja elu helge perioodiga, kohtumistega Šveitsis puhkuse ajal luuletaja Klaus Grothi ja kontraalt Hermine Spiesiga, kellest inspiratsiooni saanuna kirjutas ta Grothi sõnadele mitmed laulud. Need laulud on temaatiliselt ja helikeelelt seotud ka käesoleva kolmeosalise sonaadiga, nagu kirjutab Brahms ise oma kirjastajale. Seda kinnitavad sonaadi meloodikas selgelt tajutavad kõnele omased tundeintonatsioonid.
Leiburi interpretatsioon oli tasakaalukas, hillitsetud dünaamiliste puhangute väljenduses. Kirgliku ja meelelise tõlgitsuse asemel valis viiuldaja pigem tundeliselt filosoofilise lähenemise, toetudes Brahmsi poolt esimese osa karakterimärgiks pakutud Allegro amabile’le. Laitmatu intonatsioon, laulvusele orienteeritud interpretatsioon ja suurepäraselt kõlav pill moodustasid kokku nauditava tulemuse. Randvere kujutelm oli rahutum, kirglikum, edasitormlevam. Noore inimesena usaldab ta oma vaistu ja tunnet ning laseb emotsioonidel areneda kohe, kui tajub selle vajadust, tihtipeale ennetades helilooja soovitust seda teha. Nii moodustus omamoodi põnev muusikaline vestlus – küpse muusiku ja noore muusiku vahel.
Franck oli oma sonaadi kirjutamist alustanud aastakümneid varem, kuid lõpetas selle septembris 1886 pulmakingiks oma sõbrale, tollal alles 31-aastasele Eugène Ysaÿe’le. Kuigi esimese läbimängu tegi viiuldaja kitsamas ringis juba pulmaõhtul kohe pärast noodi saamist, sai ametlik esiettekanne teoks 16. detsembril Brüsselis autori kohalviibimisel. Kui üks kontserdil olnud muusikuid märkis Franckile, et Ysaÿe mäng on küll suurepärane, kuid tempod hoopis teised, kui heliloojal määratud, vastas Franck, et “see on võimalik, kuid nüüd juba ei saa seda enam mõista teisiti. Võite kindlad olla – tal on õigus.”
Pulmakingi kohta on selles teoses vähe rõõmsaid intonatsioone, pigem on rikkaliku erivärvilist sisemist kaemust. Sonaati võib vaadelda kui terviklikku jutustust, alates vaoshoitud emotsioonidest esimeses osas läbi kirgliku teise osa; kolmanda osa traagilistest toonidest ning lõpmata hellusest kuni helge lahenemiseni viimases osas. Leiburi tõlgitusus oli kogenud pillimängija oma, ta teab, mida ja kuidas soovib edastada. Esimeses osas kasutas viiuldaja oma värvipaletis küllalt palju vähest vibrato’t ja kaetud toone. Emotsionaalselt laetud teises osas täitis Leibur saali suure kõlaga, mängides valdavalt terve poognaga ning kasutades kõrgpingeks minimaalselt artikulatsioonilisi aktsente ja agoogikat. Parafraseerides ühe teise artikli pealkirja: Leiburi viiul pigem laulab kui kõneleb. Kolmas osa oma valusate retsitatiividega ja viimane osa võtsid tsükli kaunilt kokku. Ka Francki ettekandel oli Randvere kärsitum ja kirglikum, aga eks see tema eas peabki omasem olema. Helilooja poolt klaverile pakutud soololõigud olid väljenduslikult plahvatuslikud ja hästi vormitud, ansamblilistes lõikudes oli ta toredasti partneriga kahekõnes. Igale klaverimängijale väljakutseid pakkuvate partiidega ta jänni ei jää ja eks iga nii vägevate sonaatide tõlgitsus aegamööda selgineb ja muutub ka küpsemaks, seda ka vanuse ja elukogemuse lisandudes.
Publiku nõudmisel lisapalana esitatud Gabriel Faure’ “Morceau de lecture” oli kui kirss koogil – duo suurepäraselt esitatud miniatuur.