_page-0001.jpg)
2., 3., 4. augustil etendus Mooste folgikojas muusikaline lavastus “Suidsusannasümfoonia”. Teose helilooja on Märt-Matis Lill, tekstid pärit Hasso Krulli eeposest “Kui kivid olid veel pehmed” (2014) ja Elias Lönnroti koostatud eeposest “Kalevala” (1835), millest kuus runo tõlkis võru keelde Jaan Kaplinski, samuti on kasutatud viise ja tekste lõunaeesti pärimusest. Esituse dirigent oli Kaspars Putniņš, lavastaja Tarmo Tagamets, lavastuses osalesid pärimusmuusikud Mari Kalkun ja Meelika Hainsoo, näitlejad ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja mõned ERSO muusikud (lindilt ja live’is).
Isikliku ja rituaalse ruumi avamine seestpoolt, saunalava välja toomine suurele mängulavale oli võrokeste endi soov – tõsta etenduse kaudu esile Vana Võromaa suitsusaunakultuuri. Maarahva seas on saunaskäik iganädalane komme, milles sulavad kokku harjumuspärane ja püha. Mitmedki olulised sündmused hoiti varjus – sünnitamine ja pisike nõidumine toimetati üksinda või abilisega. Puhastamispaigaga seotud intiimsuse tõttu oli natuke ebaharilik astuda suurde kontserdisauna, aurusele tribüünile. Aga see oligi mäng – muusikaline etendus ühise kogemise, identiteedi loomise ja turundamise jaoks.
Lava saali ees oli sümbol – nii elu kui etenduse näitelava, laulu- ja saunalava. Eri tasandid aitas kokku viia vihje Shakespeare’ile kavalehel: “Maailm on üks ilmatu suur suitsusaun”.
“Suidsusannasümfoonia” toreda algriimiga pealkiri seob kokku euroopaliku ja läänemeresoome looduslähedase kultuuriruumi. Neid kaht saab skemaatiliselt kirjeldada ka mõistetega “tsiviliseeritud ja looduslähedane”, “mina ja Teine”. Soome lahe ümbruse ärkamisest alates XIX sajandil õpiti siin kujundama mõlemaid poolusi. Sauna toomine kunstimaailma viitab sellele, et temast konstrueeritakse kujundit, looduslähedase Teise esindajat.
Sümfoonia aluseks on XIX sajandil läänemeresoomlaste müüti kujundanud soome-karjala eepos “Kalevala” (1835), mis sai mitmetele rahvastele lugulaulu eeskujuks ning tekitas Ruth Mirovi1 arvates ka eestlastele “eeposeigatsuse”. Ka Hasso Krulli eeposeteksti ja Märt-Matis Lille “Suidsusannasümfoonia” sündi on tõenäoliselt mõjutanud “Kalevala” taasloomise igatsus. Teoses tuuakse eesti- ja võrokeelsed luule- ja laulutekstid sauna rituaalsesse ruumi. Folklooris peamine loomisviis on olemasoleva pärandi kohandamine ning selles mõttes on suurteose sünd traditsiooniline.
Suitsusaun oli koht, kus toimus nii rituaalne kui pragmaatiline puhastamine ja side teispoolsega: sealtkaudu liikusid inimeste hinged, haigusevaimud ja muud salapärased jõud, seal sündis laps ja seati kadunukese keha teeleasumiseks. Puhastamine kui osa siirderiitusest kuulus muutuseaja ehk püha juurde, nt nädala- või aastavahetus, jõudmine ühest eluperioodist teise. Talupojakultuuris valitses aastaringsete töödega ja inimese eluga seotud sündmuste rütm ehk tsükliline aeg.
Kunagi põimus Eesti maausk läbi kristlusega, nüüd on see aga segunemas kosmopoliitse usundiga, Uue Vaimsusega. Ka maanurkade saunatraditsiooni hakkab imbuma Uue Vaimsuse mõju, sest näiteks etenduse meeskonna õppekäik sauna toimus šamaanitrummi, hingamisõpetustega ja nirvaana lubadustega.2 Märt-Matis Lill ütlebki kavalehel, et igaühel on tänapäeval võimalik luua oma mütoloogia.
Sümfoonia kreekakeelset tähendust “harmooniline, kokku kõlav” saab tõlgendada kui kooskõlalist muusikat, aga samuti kui harmoonia saavutamist maailmaga. Sauna, inimese ja maailma sidumine terviklikuks süsteemiks jääb veidi kistuks; samuti ei viida kahe alge, Vanaisa ja Vanapagana koostöö ideed maailmas lõpuni. Heas kooskõlas oli Märt-Matis Lille muusika Hasso Krulli tekstiga, sellest oli tal juba varem üks variant loodud (2017). Praegu on teos tunduvalt ulatuslikum ja huvitavam, kuid ka ebaühtlasem. Mõningaid endisi võtteid on kasutatud uuel tasemel, näiteks kõneduettidest on saanud sutartinės’te-laadi haaravad dialoogid. Samas aga polüfooniline laulmine katab hoolega tõlgitud värsse, kaasa aitavad võimsad trummilöögid ja saatehääled.
Teose alguses luuakse muusika ja tegevuse abil Teine Maailm ehk mütoloogiline poeetiline aeg. Muusika või sõna abil luuakse maailm paljude rahvaste kosmogoonilistes müütides. Ka “Suidsusannasümfoonias” kulgeb Loomislugu rööbiti muusika sünniga, minnes tasapisi sosinalt üle kõnele ja laulule ning maa valmib koos kanneldava laulikuga. Loomisloo 1. runo melodeklamatsioon “Lätsi müüdä sugu aigu …” häiris mõnevõrra ebaloomuliku kõlaga – miks mitte kasutada lihtsalt “Kalevala”-viisi?
Folklorist Ülo Valk kirjutab, et maailma loomise ja lõpu aeg on püha.3 Ka saunaaeg on püha ja Märt-Matis Lille sõnul see isegi tundub teistsugune. Ehk ongi ta korduste kaudu “Suidsusannasümfoonia” muusikas püüdnud saavutada teistsugust ajataju? Ida muusika puhul on tsüklilist aega seotud korduvate muusikaliste kujunditega, sest see tekitab staatilise tunde. Sarnaseid võtteid hakati kasutama ka läänelikus minimalistlikus muusikas. Philip Glassi muusika kordusi on seostatud erilise ajatajuga: “[---] tema teosed sisaldavad tüüpiliselt lühikesi korduvaid muusikalisi fraase, korduvaid rütme, mis tasapisi muutuvad ajas, luues õhulise helidemaailma, mida saab tajuda kui rippuvat, seisvat ajahetke.”4
“Suidsusannasümfoonias” on palju runovärsilisi tekste ja mõningaid regiviise, harva aga nende omavahelises algses kokkukuuluvuses. Kalevala-laule esitatakse siin-seal kumisevate trummilöökide saatel, kasutatakse koorihäälte lainelisi liikumisi üles-alla, burdoone ja korraga eri teksti laulmist, tuletades meelde Veljo Tormist. Kui sümfoonia lõpus jumala mõõtu Vanaisa sureb, kõlab veidi muudetud “Kalevala”-viis nagu pühendus Tormisele, kes kasutas sarnast meloodiat “Kalevala XVII runos”.
Kuulates käivad peast läbi veel Glenn Branca ning Tan Dun, budamunkade laulud ja gongilöögid, varane muusika jm. Palju kasutatakse löökriistu, mille jaoks on laval kaks mängijat. Oma huvi muusikateatri, müstika ja eri traditsiooniliste kultuuride vastu on maininud Märt-Matis Lill ka ise.
Etenduse tipphetkede hulka kuulusid laulikute Mari Kalkuni ja Meelika Hainsoo traditsioonilähedases esituses rahvaviisid: kaks lõunaeesti pulmalauluviisi “Kalevala” tekstiga ja traditsioonilise regivärsilise tekstiga kiigelaul. Kiigelaul saatis lapse hällitamist, pulmalauluviisidega lauldi Lemminkäise jahilkäigust ja kosjadest, mille sisust sai aga – hoolimata säravast esitusest – paremini aru pantomiimi põhjal. Pulmaviis oli tore vihje küttimise seosele kosjadega, kuid võistulaulmise tänitav stiil ja kiire tempo ei toetanud eepika jutustavat loomust. Päris regilauludest kuulsime veel pisikest hällilaulu ning “Kalevala” taustal esitatuna pigem ei kuulnud teist kiigelaulu. Traditsiooni- ehk kõnepäraselt esitati ka loitsud. Tundetooniga sealjuures aeg-ajalt liialdati, samuti pole vaja karjuda sauna minnes “Jummal’ sekkä!”, sest ruum on väike.
Laulutekst ei olnud alati arusaadav ka võrokeelsele publikule, sest poeetika oli arhailine ja muusika tugev. Regivärssides võis mõistmist raskendada ka teksti, viisi ja esituse traditsioonilise terviku puudumine. Kammerkoori lauljate ilusa laulmise kohta pisike märkus, et vokaale venitati arvestamata väldetega, nt 45. runos “egäüts sai tegemistä” kostis “eegäüts sai teegemistä”. Kas see oli helilooja soov või ei osanud läti dirigent võro keele hääldusele tähelepanu juhtida.
Kavalehel olid rahvalaulude ja -juttude eeskujud kokku võetud kui “Lõuna-Eesti pärimus”, millest isegi ei selgunud, missuguseid sümfoonia osi see puudutas. Rahvaluulepalade eelnevaid esitajaid (ehk taasloojaid) tuleks nimetada!
Peaaegu pooleteisetunnises sümfoonia esituses oli muusikaliselt vaimustavaid osi, samas jäi tervik veidi hajusaks, kuid usun, erinäoliste väljendusvahendite parema kokku sobitamise ja teksti nähtavaks tegemisega saab luua sidusama mulje.
1 Ruth Mirov. Eepose-igatsus. Lisandusi kirjanduse ja rahvaluule suhete probleemile. – Ruth Mirov. Sõnast sõnasse. Valik artikleid ja retsensioone. Tallinn, Tartu: EKM, Eesti keele SA, 2002, lk 111–124.
2 Madis Jürgen. Suidsusannasümfoonia. – Eesti Ekspress. 2019, 3. aprill
3 Ülo Valk. Rahvausund. – Koost. Metsvahi, Merili ja Valk, Ülo. Regivärsist netinaljadeni – sissejuhatus rahvaluulesse. Tallinn: Koolibri, 2005, lk 111–124.