_page-0001.jpg)
Minule kui aastal 1979 teise kursuse tudengile oli see festival esmane sügavam tutvus noore põlvkonna heliloojate – Mati Kuulbergi, Lepo Sumera, Raimo Kangro, Alo Põldmäe, René Eespere jt loominguga. Kirkalt on meeles Kuulbergi kontrabassikontserdi ja Kangro viiulikontserdi esiettekanne Neeme Järvi dirigeerimisel. Ja muidugi Sumera ballett “Anselmi lugu”. Jaan Räätsa ja tema meeskonna poolt kavandanud suurejooneline festival, kus eesti heliloojatelt kõlas üle 200 (!) teose, tõi Eestisse N. Liidu ja sotsmaade esindus-muusikateadlasi, kelle hilisemad vastukajad olid enamasti ülivõrdes. Külalisi oli saabunud ka Soomest. Sibeliuse uurijat Leo Normetit kui ühte Soome silla elushoidjat paluti võõrustada just neid ülemere külalisi. Festivalile järgnenud kongressilt on mällu sööbinud tollal vanima elava helilooja, Siberi vangilaagrite kogemusega Tuudur Vettiku avasõna, mis sai marulise aplausi osaliseks. Ja muidugi Arvo Pärdi pikajuukselise parukaga, poliitiliselt ebakorrektne häppening, mille kohta jutt levis suust-suhu üle nõukogude muusikaimpeeriumi ja mujalegi.
Otsides Leo Normeti päevaraamatust festivalimärkmeid, imestasin, et neid on nii vähe. Sealsamas kirjutas ta lehekülgede viisi vahetult Eesti muusika päevadele eelnenud Samarkandi Idamaade festivalist. See oligi tollases kontekstis kultuurišokk, sest toimus UNESCO egiidi all ja nii olid Samarkandi üle ilma kokku sõitnud Idamaade absoluutsed tippmuusikud. Mõtlesin, et võibolla kirjutas Leo end tühjaks Sirbile muljetades ja tõttasin rahvusraamatukokku, et 1979. aasta alguse kultuurilehte lugeda. Festivalist kirjutati juba ette palju ja huviäratavalt. Eriti sisutihedad olid Merike Vaitmaa eellood. Leolt polnud aga ridagi, teda oli vaid mainitud Jaan Räätsa hiiglapikas kongressi ülevaatekõnes.
Kilde Leo Normeti päevaraamatust
EMP-i avapäeval, 7. veebruaril 1979.
Juba eile õhtul saime kokku Jarmo Sermiläga, kes tuli Tallinnasse turistina, kaasas noorkomponist-kitarrist Kari Koivula. Jarmo tegutseb nüüd Hämeenlinnas, kus tal on oma ja, nagu näha, vähest tulu toov noodikirjastus. Aga vähemalt kirjastab ta seda, mis on talle eriti hingelähedane – aleatoorilist tüüpi muusikat. [---] Ajasime meie juures juttu, maitsesime vikerforelli ja Viru Valget. Noorkomponist, kes oli kogu aja vait olnud, hakkas järsku ära kukkuma. Mehel oli pööraselt paha olla. Taksot telefoni teel muidugi ei saanud ja nii asusime kolmekesi teele. Nii kui Kari tänavale sai, võttis ta hangest lund ja hakkas sellega oma nägu hõõruma. See tõi aga oodatust vastupidise reaktsiooni ja ta vajus pehmelt lumehange pikali. Nii pidime Karit edasi lausa lohistama. Vaene Kari nägi tõesti sünge välja. Lõpuks saime ühe takso ja talutasime ta ära oma hotellituppa. Meie Jarmoga läksime aga hotelli baari martiinit jooma ja tegime siis pika jalutuskäigu Toompeal. [---] Täna õhtul nägime Sumera balletti “Anselmi lugu”. Vastuvõtt oli soe, kuid mitte kuum. See muusika ei ole laiale publikule. Orkestrivärvide vikerkaart ei osata veel nautida, ühest detailist maksimumi “väljapigistamist” ei suudeta hinnata. Mulle oli aga see muusika lausa sugulaslikult mõistetav ja Sirje oli balletist vaimustuses. [---] Festivali pressikonverentsil oli Jarmo koos Sirjega. Minul oli raadios mikrofoniaeg. Jarmo olevat öelnud, et kuigi ta teab ette, kui põiklevalt talle vastatakse eesti muusika trükkimisvõimaluste kohta Soomes, küsib ta ikka. Küsiski ja vastatigi põiklevalt. Paraku ei õnnestunud Räätsal pressikonverentsile õiget elu sisse puhuda. Festival ise on aga tõesti meelierutav. [---] Jarmol on plaanis teha elektroakustiline ballett Aino Kallase “Hundimõrsjast” TV jaoks ja kutsuda ballettmeistriks Mai Murdmaa. Viisin nad omavahel kokku ja tutvustasin teda ka Arvo Pärdile. Olin samuti vahendajaks Jarmo ja Hortus Musicuse vahel – ehk sõidabki Mustoneni ansambel augustis Helsingisse. Enne seda on plaanis veel meie puhkpillikvinteti kontsert ja hiljem Arvo Pärdi autorikontsert. Kas jää liigub? Annaks taevas.
15. veebruaril
Festivali päevil sai mehemoodi kontsertidel käidud. Päris kõike muidugi ei jõudnud, sest oli üksteist katvaid üritusi, tuli teha konsi loenguid ja raadiosaateid ning neid raadios ka sisse lugeda. Ballettidest jäigi kõige puhtam mulje Sumera “Anselmi loost”. Vaatasin ka Tambergi “Joanna tentata” uudislavastust ja millegipärast ei saanud lahti tundest, et balletikeel pole kõige õigem vahend liiga valusate tunnete väljendamiseks. Ooper ja draama lubavad selles osas kaugemale minna. [---]
Päris hea oli Vinteri “Suvitajad”. Samuti Smuuli muhulikult puändikas keel ja Vinteri lihtsad, veidi puhkpillilikud, aga looga sobivad viisid. Sobisid särtsakad lavakujunduse värvid. Sulev Nõmmik oli samast loost ka filmi teinud, kus mängis muidugi Ervin Abel – mees, kes õnnelikemas oludes võinuks olla maailmaklassi koomik, mitte halvem kui Max Linden või Harold Lloyd... Filmis oli tunda, kuidas Nõmmik oli ikka veel meie “Mehed ei nuta” mõju all. [---]
Tormise “Naistelaulud” Vanemuises olid muidugi väga head. Ainult hetkeks läks kõledaks ühe ähmase-määrdunud pruuni valgustuse tõttu, meenusid sõjapäevade vene raudteejaamad, pori ja pesemata inimeste hais, trügimised... [---] Öökontserdil Estonias pidid ettekandele tulema minu “Šoti laulud”, aga nende asemel laulis Mati Palm hoopis kolm laulu mu tsüklist “Kammermuusika”. Öökontserdil olid ettekanded üheaegselt kolmes erinevas kohas ja seetõttu toimus pidev rahvaste rändamine. Parim mulje jäi kontserdist “Rahvalaul ja helilooja”, kus esinesid vaheldumisi Tõnu Kaljuste kammerkoor ja Rein Rannap. Viimane mängis ka Karl August Hermanni pala “Air estonien” ja see kõlas nagu professionaalne muusika. Hea oli kuulata ka Lemba “Eesti rapsoodiat”. Eller kõlas hoopis teisiti kui Heljo Sepa esituses.
Kaks päeva oli festivalil ka Fazeri kustannuspäälikko Eino Marvia. Sain temaga tuttavaks muusikamuuseumis. Marvia tõi tervitusi Roger Lindbergilt ja Erik Tawaststjernalt. Oli kena ja viisakas “vana kooli” mees. Juba pärast ta ärasõitu avastasin, et ta on kirjutanud ka “Tadž-mahali” nimelise helitöö. Ehk tuleb maikuus Eestisse tagasi.
Täna algas EHL-i kongress. Nagu ikka – Jaan Räätsa aruandekõne ja muud jutud, kohati kergemini, kohati raskemini kuulatavad. Paratamatu ametlik osa. Mina ise ei jõua ära oodata, et lõpeksid pikad kohustuslikud tööd. Eesti peatükk kogumikku “Istorija narodov SSSR” jaoks pole mul ikka veel valmis. Sünge sünnitus.