Konkurss keskendus kunstiprintsiipidele

Detsembri keskel Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA) ning Estonia kontserdisaalis läbi viidud üleriikliku konkursi puhkpillidele (EIKPP) korraldasid EMTA ja MTÜ Eesti flöödiühing. Eesti puhkpillimängijate tulevikuperspektiividele fokuseeritud ja puhkpilliinterpretatsiooni väärtustavat kõrgel tasemel harivat võistumängimist juhtis peakorraldaja Peeter Sarapuu, keda toetas võimekas korraldustiim.

Kreete Perandi. FOTOD PIIA RUBER.

Niisuguse regulaarse, iga nelja aasta järel toimuva konkursi aktuaalsust ja vajalikkust kinnitas seekordne osalejate rekord: avavoorus astus üles 70 noort interpreeti, kelle seas oli ka EMTA välisüliõpilasi. Konkursi valik- ja kohustuslik repertuaar kuulutati välja veebruaris 2018, vaid kultuuriministeeriumi toel tellitud üheksat Eesti heliloojate uudisteost said osalejad II voorus esitamiseks õppima asuda septembris. Puu- ja vaskpillimängijad võistlesid eraldi kategooriates. Üheaegselt EMTA orelisaalis (puupuhkpillid) ja kammersaalis (vaskpillid) mängitud I ja II vooru oli võimalik jälgida Marek Vilba juhitud kvaliteetses otseülekandes konkursi kodulehel ning YouTube’is. Lõppkontserdile ERSO-ga Toomas Vavilovi juhatusel valis žürii kuus finalisti, grand prix’ finaali kandis Estonia kontserdisaalist üle Klassikaraadio. Lisaks pillirühmade kaupa välja antud preemiatele motiveerisid noori interpreete oma parimaid võimeid näitama Eesti Kontserdi, interpreetide liidu, rahvusooper Estonia, ERSO jt Eesti orkestrite poolt välja pandud preemiad järgnevaks kontserdihooajaks ning eriauhinnad.

Konkurssi hindas ainult välisriikidest kokku kutsutud rahvusvaheline žürii. Puupillide žürii tööd juhtis Thomas Indermühle (oboe, Karlsruhe muusikakõrgkool) ja vaskpillide žüriid Steve Leisring (trompet, USA Kansase ülikooli muusikakool) – nemad jagasid suurimat vastutust. Žüriisse kuulusid veel Ilze Urbāne (flööt) ja Arvydas Kazlauskas (saksofon, mõlemad Jāzeps Vītolsi nim Läti muusikaakadeemia), Niels-Ole Bo Johansen (tromboon, Ǻrhusi kuninglik muusikaakadeemia), Karel Dohnal (klarnet, Ostrava ülikooli kaunite kunstide kool) ja Indrė Kuleševičienė (metsasarv, Leedu muusika- ja teatriakadeemia). Kõik žüriiliikmed juhendasid EMTA-s ka meistrikursusi. Nad tõstsid esile meie tudengite kõrget erialast taset, avatust, esinemisjulgust ja valmisolekut tegutseda interpreedina rahvusvahelises mastaabis. Põhjalikumalt küsitlesin neist nelja.

Pipilota Neostus.

Kuidas laabus rahvusvahelise žürii koostöö? Kas oli raske ühiseid otsuseid teha?

Steve Leisring: Kuigi oleme pärit eri maailmanurkadest, jagame muusikutena ühiseid väärtusi ning tänu sellele oli kerge otsustele jõuda. EIKPP järgib kunsti põhimõtteid, me ei hinda osalejate esinemist nagu sportlaste sooritusi.

Ilze Urbāne: Mõtlesime kõik sarnases suunas. Algul tundus osalejate hindamine lihtne, kuid muutus konkursi lõpupoole aina raskemaks, kuna puhkpillimängijate seas oli palju väljapaistvaid ja kõrgelt professionaalseid interpreete. Noored muusikud avanesid eriti II voorus. Grand prix’ voorus tundsin žüriiliikmena kõige suuremat vastutust ja nii osutus lõpliku valiku tegemine raskeks. Olime kokku leppinud, et peame kandidaate hinnates arvestama igaühe kõikide voorude esinemistaset ja see saigi määravaks.

Niels-Ole Bo Johansen: Just see annab väga hea tulemuse, et eri riikidest kutsutud žüriiliikmed esindavad ka erinevaid muusikalisi koolkondi. Sellele vaatamata tegime otsused üksmeelselt.

Karel Dohnal: Otsused tuginevad nii interpreetide tehnilistele kui isiksuslikele parameetritele. Saame hinnata targalt, mitte täpselt.

Konkursi reeglid ning etteantud repertuaar seavad osalejad paratamatult teatud raamidesse. Kas tugeva karismaga väljapaistvatel isiksustel on šansse konkursil edu saavutada?

Leisring: Tugevad isiksused ei tule konkursil tingimata võitjaks, kuid see ei tähenda, et nad pole interpreedina tugevad.

Urbāne: Noorte muusikute mängu kuulates avaldub nende isiksus kohe esimestel minutitel. Mõnele inimesele sobib konkursisituatsioon, nad on sündinud esinema ja endast maksimumi andma, teistele jällegi võib see raskusi valmistada. Suunasime konkursist osavõtjaid hinnates fookuse just nii julgusele kui ka omanäolistele esitustele. Karisma on nii eriline omadus, et minu arvates tuleb keskmisest andekamaid noori muusikuid toetada teistest enam. Konkursi I voorus kuulasime ka esinejaid, kes ei mänginud alati tehniliselt perfektselt, kuid kelle mängus oli kuulda isiksust. Otsustasime anda nendele noortele võimaluse jätkata II voorus, et oma võimeid ja isiksust rohkem näidata. Mõnikord kogesime tänu sellele positiivseid üllatusi.

Johansen: Seda on mängides kohe kuulda, kui kellelgi on see karisma olemas. Meie ülesanne žüriiliikmetena ja õppejõududena on noori interpreete aidata. Mitmeid kuid varem etteteatatud kohustuslik repertuaar on osalejatele nagu piinakamber, millest pole pääsu ning interpreetidel puuduvad vabandused, miks nad ei saanud kõike hästi realiseerida.

Dohnal: Mina pean musikaalsust ja tugevat karismat eeliseks. Kui nende omadustega kaasnevad perfektsed mängutehnilised oskused ja kontroll oma muusikainstrumendi üle, on see ideaalne kombinatsioon! Ent kui mõni noor interpreet on muusikaliselt suurepärane, aga kehva mängutehnikaga ja intoneerib halvasti, võtan tema esinemise hindamisel võrdselt arvesse kõiki neid aspekte. Kuid vahel juhtub sedagi, et mõni vaimustav interpreet, kellel on täiuslik mängutehnika ja hingamine ning kes on ülimusikaalne, lihtsalt ei suuda sel konkursipäeval oma võimeid realiseerida.

Kuidas hindate Eesti noorte puhkpillimängijate taset? Kas soovite kedagi esile tõsta?

Leisring: Oli näha, et esinejad on hoolikalt konkursiks valmistunud ning erialaselt kompetentsed. Mind üllatas osalejate esinemisvabadus, see, kui mugavalt nad end laval konkursisituatsioonis tundsid.

Urbāne: Teil Eestis on põhjust oma noorte muusikute üle tõeliselt uhkust tunda! Kõik konkursil osalejad on väljapaistvad noored interpreedid. Nad on euroopalikud ja suudavad kaasas käia nõuetega, mida tänapäeva ühiskond muusikule esitab. Võite oma tudengeid julgelt kõikjale välismaale esinema saata.

Grand prix’ pälvinud Pipilota Neostus oli kõrgeimal mängutasemel juba I voorus. Lõppkontserdil esines ta tugeva liidrina, mulle tundus, et ta tahtis võtta dirigendi soovitust erinevaid temposid ning võitles esinemise lõpuni oma tempode eest tugeva tahtejõuga. Situatsioonis, kus orkester ei ole võimeline tempot hoidma, on see interpreedile väärt oskus. Finalistide hulgas oli veel üks noor interpreet, kellele oleksime tahtnud anda grand prix’ – Ingely Laiv, kuid kahjuks konkursi reeglid ei võimaldanud seda (grand prix’ on lubatud jagada maksimaalselt kahe interpreedi vahel – M. K-L.). Laivi esinemise lõppkontserdil tõstis teiste finalistide seast esile tema eriline viis suhelda orkestriga ning kõnetada selles kooskõlas publikut. Ta mitte üksnes ei näidanud oma potentsiaali, vaid esines nagu küps valmis kunstnik, mõjutades orkestri mängumaneeri ning pannes solistina orkestri end iga väikseima nüansini järgima. Ta mängis suure pühendumisega, veenvalt ja nautides. Seda kõike suutis ta esitades Richard Straussi oboekontserti, mis on just muusikaliselt keeruline ja jõukohane küpsetele isiksustele. Soovin talle muusikuna suurepärast tulevikku!

Johansen: Osalejad olid heal tasemel, tõstaksin esile puhkpillikonkursi vaimselt tervet atmosfääri. Noored muusikud toetasid üksteist palju.

Dohnal: Minu arvates oli osalejate tase väga kõrge. Seda enam, et tegemist oli rahvusliku konkursiga. Mitu finalisti mängis esimest korda suurel laval solistina koos orkestriga, kuid see ei paistnud nende esinemisest välja.

Mida soovitate noortele interpreetidele, et saada rohkem avaliku esinemise kogemusi, kui võimalused solistina üles astuda on piiratud?

Leisring: Tänapäeva tehnoloogilised vahendid töötavad noorte muusikute kasuks. Soovitan õppeprotsessis kasutada erinevate interpreetide salvestisi kogu maailmast, kuulata ning analüüsida, et oma mänguoskusi avardada.

Urbāne: Noortel muusikutel tuleb endil olla aktiivne, tegeleda ise oma n-ö mänedžmendiga, leidmaks lisaks koolile täiendavaid esinemisi. Oluline on saada erialaseid kogemusi ja valmistada kuulajatele rõõmu oma esinemisele kogu südamest kaasa elades.

Johansen: Õppejõuna soovitan tudengitel solistina üles astuda kord-kaks kuus, kasvõi kodus sõpradele ja sugulastele. oluline on just järjepidevus.

Dohnal: Mina innustan oma tudengeid esinema nii sageli kui võimalik. Kui puudub võimalus koolis oma kaastudengitele ja õppejõududele iga nädal või vähemalt kord kuus esineda, soovitan avaliku esinemise harjutamiseks kutsuda oma mängu kuulama pereliikmed, sõbrad, kaastudengid ühiselamust. Lisaks annan nõu oma pillimängu regulaarselt salvestada ning salvestusi hiljem võrrelda ja analüüsida. See on väga aus meetod. Tudengid võiksid proovida ka ise endale kontserte korraldada, näiteks pakkuda end tasuta esinema muusikakoolidesse, vanadekodudesse. Sage esinemispraktika on õppeprotsessi tähtis osa, mis aitab hiljem avalikul kontserdil solistina end laval hästi tunda ja see enesekindlus peegeldub ka publikusse.

Konkursil osales nii väga noori, alles muusikakeskkoolis õppivaid interpreete kui ka magistritudengeid ja juba magistrantuuri lõpetanud muusikuid. Nende võime mängida pikka instrumentaalkontserti, aga ka esinemiskogemus solistina erinevad. Kuidas suutis žürii eri vanuses ja küpsusastmes noori interpreete ühes ja samas kategoorias õiglaselt hinnata?

Leisring: Žüriil aitab konkursil kõige paremini esinenud noort interpreeti välja valida nende mängu viimistletus. Noorim osaleja siinsel konkursil oli 14-aastane (trombonist Mart Erik Põdra TMKK-st – M. K.-L.). Kõik puhkpillimängijad õpivad konkursil osaledes palju, samuti hindan kõrgelt võimalust töötada samade tudengitega oma meistrikursusel.

Urbāne: Jälgisin nooremate osalejate puhul, kuidas avaldub nende potentsiaal, tajun seda otsekohe. Ka nooremate osalejate hulgas oli silmapaistvalt heal tasemel muusikuid, vanus ei ole tingimata määrav faktor. Andsime ka kõigile seda soovinud võistlejatele žürii poolt tagasisidet.

Dohnal: Raske on hinnata, kas noorus ja väiksemad esinemiskogemused olid neile noorimatele võrreldes vanemate ja kogenumatega edu saavutamisel takistuseks või hoopis eeliseks. Muidugi oli vanemate kolleegidega konkureerimine väga noortele muusikutele tõsine proovikivi, ometi pole osalejate noorus või küpsus isiksusena määrav faktor. Mina isiklikult ei hinda noorte interpreetide potentsiaali, vaid hindasin antud esitust – sellisena nagu see tollel hetkel kõlas.

Konkursi tulemused

Grand prix’ võitsid Kreete Perandi (metsasarv) vaskpillide ja Pipilota Neostus (flööt) puupillide kategoorias.

Flötistidest sai II koha Kristin Müürsepp, finalisti diplomi Kerstin Laanemets ja Tuule-Helin Krigul.

Oboistide I koha pälvis Ingely Laiv, II koha Francesco Ciarmatori.

Klarnetistide II koha said Taavi Orro ja Paolo Pellegrini, III koha Mirjam Avango ja finalisti diplomi Erle Kont.

Fagotistide I koha sai Jakob Peäske.

Saksofonistide I koha sai Karl Tipp, III kohta jagasid Rene Laur ja Hanna Taube.

Metsasarvmängijate II koha sai Jürnas Rähni ja III koha Artur Reinpõld.

Trompetistide I koha pälvis István Baráth, II koha Chris Sommer, III koha Märt Metsla ning finalisti diplomi Mihkel Kallip ja Priit Rusalepp.

Tromboon: II koht – Kaspar-Oskar Kramp, III koht – Toomas Vana, finalisti diplom – Ingvar Leerimaa.

Tuuba: finalisti diplom – Enri Remmelgas.

Põhjalikum info konkursi kodulehel https://puhkpillid.ema.edu.ee/tulemused/.