_page-0001.jpg)
Dokumentaalfilm “Muusikakosmose päikesepoiss Risto Joost” (2018), režissöör Jaanus Nõgisto.
Olles ära vaadanud värske filmi dirigent Risto Joosti loomingulisest tegevusest, lõin lahti ka interneti ja oma suureks üllatuseks leidsin veel lisainfot nii mõnegi asja kohta, mida ma seni veel ei teadnud. Näiteks seda, et Joost on ka kaasaegset muusikateatrit edendava loomingulise ühenduse KAMBER üks asutaja ja kunstiline juht ning et koos Itaalia vokaalpedagoogi Paolo De Napoliga juhib ta ka laulustuudiot Baltic Studio Lirico, mis tegeleb noorte ooperilauljate koolitamisega bel canto stiilis. Silmad läksid suureks, kui Joosti kodulehel nägin, et detsembris dirigeerib ta Berliini filharmoonikuid ja lisaks arvukatele kontsertidele Eestis suundub uue aasta alguses dirigeerima Soome, Saksamaale, Lätti ja Šveitsi. Ka filmis näeme Joosti maailmamehena, kes on võrdselt tegus nii kodu- kui ka välismaal.
Kui mõelda muusikadokumentaalidele üldiselt, siis pole just väga tavaline, et nii noorest dirigendist selline ülevaatlik film tehakse. Režissöör Jaanus Nõgistol tuli see mõte pärast natuke ebatavalist kontserti, kus Joost remiksis koos Tallinna Kammerorkestri ja multiinstrumentalist Tiit Kikasega Mozarti teoseid, mis tundus ühtaegu nii professionaalne kui huligaanne ja tekitas huvi, et kes on see julge mees, kes sellise projekti ette võtab. Mingit stsenaariumi filmile ei kirjutatud, kaamera lihtsalt kulges koos Joostiga läbi kahe kontserdihooaja.
Film algab südametuksetega, mis esialgu ei tundugi nagu mingit tähendust omavat, aga mõne aja pärast, kui Joost tõtlikul sammul lavale orkestri ette tuhiseb, mõistame, et tema pulss on tõusnud. Amsterdami Concertgebouw’ kontserdisaali laval on juhatanud nii Gustav Mahler kui Herbert von Karajan, seega on erutus mõistetav. Maestro Karajanist on teada, et tema oli esialgu kategooriliselt oma kontsertide filmimise vastu, arvates, et kõlakvaliteeti, mida tema ootab, pole võimalik salvestada. Hiljem aga, olles juba harjunud telekommunikatsiooni suure auditooriumiga, muretses isegi sellepärast, millise nurga alt tema ja ta orkester videos parem välja näeks (kuni selleni, et kiilaspäiseid mehi kohustati kandma parukaid). Nõgisto filmis ei ole põhirõhk muusika edastamise kvaliteedil, autor püüab pigem vahendada atmosfääri, mis tekib proovis, dirigendiruumis enne kontserti ja laval, samuti näeme, mis emotsioonid valdavad muusikuid pärast esinemist. Kuna Risto Joost ei ole pelgalt orkestridirigent, vaid tal on ka mitmeid teisi andeid, on film parema mõistetavuse huvides struktureeritud alapealkirjadega: Risto – orkestridirigent, Risto – koorijuht, muusikateatri dirigent, kontratenor, organisaator, kunstiline juht. Graafik on tihe ja kollektiive palju, seega on mõned neist rollidest praeguseks ka tahaplaanile jäänud (peamiselt pean silmas tema lauljategevust), samuti on nüüdseks juba teada, et Tallinna Kammerorkestri juures on Joost viimast hooaega. Põgusalt avatakse ka Joosti muusika juurde jõudmise lugu, aga üldiselt on tema isiklik elu delikaatselt kõrvale jäetud ja film keskendub ainult erialasele tegevusele. Montaaž on tänapäevaselt kiire, otsitakse erinevaid vaatenurki, nagu refräänina satuvad sageli kaadrisse Joosti (või kellegi teise) läikivad lakk-kingad.
Filmi tarbeks intervjueeriti umbes veerandsadat Joostiga lähedalt kokku puutunud inimest ja mitmed neist nimetavad teda “päikesepoisiks”. Raadiosaates “Delta” tunnistab režissöör, et see pealkiri võib tunduda lapsik (nõustun, sest viimasel ajal on väljend miskipärast populaarseks saanud ja seda on meedias kasutatud ka Endrik Üksvärava ja Johan Randvere kohta), aga tõsiasi on, et kahe aasta jooksul ei näinud Nõgisto Risto Joosti kordagi halvas tujus. Tõnu Kaljuste sõnul on alati rõõmsas olekus ka võti. Võti selleks, et inimesed tunneksid end sinu juuresolekul hästi ning teeksid heal meelel koostööd. Ja et sind kutsutaks kollektiivide ette ikka ja jälle tagasi. Lisaks muidu helgele olekule oli tore näha, et Joost ei karda väljendada tänulikkust, esmajoones austusega oma emale, samuti oma õpetajatest eeskujudele, kolleegidele ja toetajatele. Annely Peebo sõnab kommentaaris kenasti, et selline inimlikkus ja tänulikkuse näitamine loksutab asjad alati õiges suunas. Intervjueeritavate üksmeelne arvamus on, et Joost on muusik, kes püüdleb professionaalse täiuslikkuse poole. Ta ise nendib, et dirigendi tööprotsess on lõputu teadmiste omandamise ahel ning võimalus veeta oma elu muusikuna on suur privileeg.
Kuna film ei ole just üleliia pikk (56 minutit) ja materjali kogunes kahe hooaja jooksul tohutult palju, siis vahelduvad teemad ja olukorrad suhteliselt kiiresti. Kui tuua võrdluseks näiteks hinnatud režissöör Bruno Monsaingeoni muusikadokumentaalid, siis neis peatutakse teemadel pikemalt, andes võimaluse süveneda, samuti on muusikakatked enamasti tekstivabad ja tekitavad tahtmise muudest kanalitest teoseid tervikuna taasavastada. Kuigi tänapäeval lastakse sageli intervjuude taustal muusikat, tundus mulle, et “Päikesepoisis” olid ehk esiplaani ja tausta vahekorrad siin-seal natuke paigast ära, sest ma ei suutnud pingutuseta jälgida ei teksti ega muusikat.
Filmis on kajastatud mitmeid olulisi muusikasündmusi (teiste hulgas nt Tüüri viiulikontserdi nr 2 maailmaesiettekanne), seega võib eeldada, et selle mõtteline väärtus aja möödudes tõuseb. Autori sõnul on see film uudishimulikele inimestele, doominomäng, mis keskendub sellele, mis võiks olla vaatajale põnev, kuidas mõtestatakse muusikat ja kuidas see kõik reaalselt toimib. Tahaksin mõelda, et see on vaid tõusva populaarsuse epopöa esimene osa ja publiku tungival nõudmisel hakatakse varsti filmima järgmist.