Leif Ove Andsnes – muusikast viidud

Tänavuse “Klaveri” festivali peakülaline on Norrast pärit pianist Leif Ove Andsnes. Siinne kompilatsioon erinevatest internetiavaruses leidunud intervjuudest ning Caroline Benseriga raamatus “At the Piano. Interviews with 21st-Century Pianists” peetud vestlusest heidab põgusa pilgu põhjamaalase siseilma.

Annate nii soolokontserte kui mängite ka orktestriga. Kas eelistate ühte teisele?

Ei, sugugi mitte. Soolokontserdist saab kergemini tõelise rahulduse, kuna seal saad kõike ise kontrollida, aga kui ka dirigendi ja orkestriga kõik klapib, on samuti erakordselt tore. Neid kahte ei saa omavahel võrrelda.

Kontserti mängides kes vastutab, et kõik toimiks – kas pianist, dirigent või orkester?

Sõltub teosest. Mõned teosed on eelkõige soolokontserdid orkestri saatega, teised on väga sümfoonilised ja kolmandates klaver pigem saadab kui soleerib. Griegi kontserti, mida olen väga palju esitanud, pean küllalt lihtsaks teoseks, kuna seal on selge jagunemine soolo- ja orkestrilõikudeks. Seega saan end mugavalt tunda isegi mitte kõige paremate orkestritega mängides. Ent kui esitada Prokofjevi 3. kontserti, siis see on orkestriga palju tihedamalt läbi põimitud ning tarvis läheb head dirigenti. Aga loomulikult on alati palju nauditavam, kui partner on tõesti hea.

Kas Grieg on teile hingelähedane, kuna olete samuti norralane?

Ei, ma ei ütleks nõnda, ehkki ma tõesti armastan tema muusikat. Seal on midagi väga puudutavat, mis kõneleb muusika kaudu otse südamega; tõeline ausus. Ja eriti meeldivad mulle tema väikevormid, “Lüürilised palad” ja laulud, mis on täiesti imelised. Suuremad asjad tal alati ei õnnestunud, ehkki klaverikontsert on tõesti erand.

Kui võtate ükskord ette Beethoveni sonaadid, kas siis pole sundust esitada kõik 32?

Suured asjad pole minu jaoks, tõesti mitte! Ma ei kavatse esitada neid kõiki. Tema viis klaverikontserti – see on tervik, mille teen ära (ilmusid firmas Sony Classical aastail 2012–2014 – V.J.). Aga millegipärast kummitab inimesi mõte, et kui juba midagi teha, siis terviklikult. Helilooja pole enamasti nõnda mõelnud. Näiteks etüüdide või prelüüdide kogumikest on väga lihtne teha meelepärane valik. Minu meelest on see huvitavam, isiklikum.

Kas teile meeldib, et kõik tuleb pähe õppida?

Ei. (Naer.) See on midagi, mida tuleks arutada, sest mulle tundub veider, kui näiteks Bachi mängitakse peast. Milleks? Niisugune tava algas Lisztiga. Samas ei ole ma kindel, kas ma tulevikus mängin alati peast. Mul pole pähe õppimisega probleeme, aga see ei ole tõesti iga loo puhul vajalik. Loomulikult, Rahmaninovi 3. kontserti mängides oleks lehekeerajal liiga palju tööd! (Naer.) Nii et seda muusikat ei oleks tõesti mõtet noodiga mängida. Pealegi, sellistel puhkudel peakski olema ärevus mängida noodita, et oleks risk, et midagi võib juhtuda, et sul võib tulla mäluauk. Selline olukord võib esile kutsuda midagi põnevat. Tekib rohkem adrenaliini. Samal ajal kui Bachi “HTK” puhul, mulle tundub, ei ole see nii vajalik.

Varasema muusika puhul, mis pole kirjutatud kaasaegsele klaverile – mainisite Bachi, aga ka Haydn – kas mängite alati praegusel instrumendil või kasutate ka vanu?

Ma pole kasutanud ei fortepiano’t ega haamerklaverit, ehkki mind see küsimus huvitab, kuna minu meelest on nad toredad. Ent kaasaegne tiibklaver on ehitatud kontserdisaali tarvis. Nad on sageli äärmiselt särava ja tugeva kõlaga. Ja mulle tundub, et nad liiguvad aina enam selles suunas, mis mulle aga ei meeldi, kuna tänapäevastel klaveritel jääb sageli puudu soojusest ja laulvusest. Ma alati üllatun, kui saan mängida 1940. või 1930. aastate Steinwayd või Bechsteini. Minu meelest on nende kõla soojem; see on küll õhem, kuid laulvam. Eriti Mozartit ja Haydnit on nendel väga säravatel, rasketel tiibklaveritel väga keeruline mängida. Kui seda muusikat salvestada, siis ma mõtlen kasutada vana instrumenti – näiteks 50 aastat vana tiibklaverit, või siis mitte kontsertklaverit, vaid mõnd väiksemat mudelit, nt kabinetklaverit.

Kas seda küsimust poleks mõtet vabrikantidega arutada? Võibolla oleks mõttekas teha mõned instrumendid vähem säravad? Või nõuavad sellist stiili teised pianistid?

See on midagi, mida ka inimesed nõuavad. Ma olen vahel šokeeritud, kui saabun saali ja klaver on väga särav. Küsin häälestajalt: “Miks te teete nad nii kalgiks?” ja nad vastavad, et inimesed soovivad seda.

Kas te ei saa paluda seada klaver teie esinemise jaoks pisut vähem kalgiks?

Võin, aga on võimatu teha nii suurt muudatust, saabudes päev enne kontserti. Praegusel ajal on sageli ka pilli iseloom seesugune, et klaver on väga suure ja tugeva kõlaga. Ma arvan, et kui piisavalt inimesi kaebaks, hakataks midagi muutma.

Kui suurtes linnades on mitu pilli, mille vahel valida, kas siis valikus ei võiks olla säravamaid ja vähem säravaid?

Jah, mõnes kohas ongi. Neil on näiteks Saksa Steinway ja Ameerika Steinway. Pean ütlema, et enamik inimesi eelistab Saksa Steinwayd, aga mina väga sageli Ameerika oma. Minu meelest on need õhema kõlaga. Neis on rohkem soojust. Ameerika Steinwaydel on sageli puudutus kergem, aga see on siiski individuaalne. Ma muretsen rohkem hea kõla kui mehaanilise mugavuse pärast.

Te ei saa peaaegu kunagi mängida oma pillil, vähemalt kontserdil mitte. Sõidate linnast linna. Kui kaua võtab, et klaver saaks omaseks?

Mõne klaveriga see ei õnnestukski! Sageli jõuan linna kontserdi päeval ja veedan klaveriga paar tundi, et sellega harjuda. See võib olla piisav. Mõne klaveriga piisab selle taha istumisest ja ta on kohe sinu sõber. Nii et see tõesti sõltub. Kõik klaverid on nagu isiksused. Ükski Steinway pole samasugune.

Kas klaver muutub, kui tulete aasta või kahe pärast samasse linna tagasi?

Oi, ta võib väga palju muutuda! See on uskumatu, kui oluline on hea klaverihäälestaja ja -meister. Norras, kust ma pärit olen, on neid sageli väga vähe. Kui ostetakse suur klaver uude kodusse, mõeldakse: “Ah, suurepärane, meil on uus Steinway”. Tullakse toime, et hankida raha, et selle eest maksta, aga ei mõelda, et pilli eest tuleb ka hoolt kanda. Uuena on ta imetore, ent kolm aastat hiljem kohutav.

Ütlesite, et peate klaveriga harjuma. Ja harjutegi, või harjub klaver hoopis teiega?

Muidugi mõlemat pidi, aga ma arvan, et mina olen klaverist paindlikum! (Naer.) Hea klaver on märkimisväärselt paindlik, aga mulle meeldib sedasorti erutus, tulla uude saali ja proovida klaverit. Ja kui ta on pisut erinev kui oli eelmisel õhtul, mängid instinktiivselt teistmoodi. Loomulikult on teatud raamistik, ent muusika on imetore, kuna see juhtub siin ja praegu. Tõepoolest, seal peaks olema tunne, et see juhtub just sel hetkel, ja et juhtub midagi erilist.

Olete teinud rea helisalvestusi ja maininud, et järgmiseks tuleb live-võte. Kas mängite mikrofonile teistmoodi kui kontserdil publikule?

Ma püüan nii mitte teha. Soovin salvestada nõnda, et tunduks, nagu oleks tegu kontsertettekandega. Heliplaate kuulates olen sageli pettunud, sest see ei kõla esinemise moodi, vaid on lihtsalt noodid. See tuleneb sellest, mil moel salvestusi tehakse. Enamik salvestab väikeste võtete kaupa, see tähendab mõned taktid, võibolla üks lehekülg korraga. Seejärel korratakse seda ning siis võetakse järgmine jupp. Või tehakse lappimise meetodil – tehakse üks või kaks terviklikku võtet ja palju “lappe”. On paras tegu see kõik kokku klapitada. Ma ise püüan sellest hoiduda, sest see ei kõla esinemise moodi ja on ka selgesti aru saada. Mind tõepoolest hämmastab, et nõndaviisi tehakse.

On tähelepanuväärne, et teie stuudiovõtted kõlavad justkui oleksid need salvestatud tervikuna, nagu seal poleks midagi lõigatud.

Pala mängides pead suutma tunnetada temas peituvat pingekaart. Üksnes siis on võimalik luua atmosfäär ja katkematu rütmiline karakter. Ka elektrooniline pusle võib kõlada väga muljet avaldavalt, kuid sel puhul on emotsioonid võltsitud ja sellel asjal ei ole enam midagi pistmist muusikaga! Ma eelistan igal juhul viletsat, paljude eksimustega kontsertsalvestust, kus seevastu juhtub midagi kunstiliselt, kus pulbitseb elu!

Sooviksin rääkida spontaansusest esinemisel, laval. Tahaksin teada, kuidas te jätate järjekindlalt mulje, et loote muusikat, mida tunnete nii põhjalikult, spontaanselt?

See on midagi, mida igaüks loodab alati juhtuvat. Vahel on tunne, et teed midagi, mida oled kavatsenud, aga jah, heal kontserdil tundub, nagu looksid pala sel hetkel. See on tunne, mille poole laval püüdleme. Minu jaoks ei tähenda see seda, et mul peaks olema selline tunne, nagu ma oleksin hetkel vaba, vaid ma pean silmas seda, et tegelikult tuleb kõik piinlikult täpselt ette valmistada. Vaid siis, kui on raamistik ja kui sul on hetkel perfektne sõrmetöö, saad olla tõeliselt vaba.

Mõnede arvates sureb klassikalise muusika publik peagi välja.

Mina ei pea olukorda nii dramaatiliseks. Meie publik on alati olnud üsna eakas, siin pole midagi uut. Huvi klassikalise muusika vastu näib tekkivat alles teatud vanusesse jõudes, kui ellu on saabunud mingisugune rahu. Kuid ilmselt on uut põlvkonda hariduslikult järjest keerulisem muusikamaailma astumiseks ette valmistada. Aga selline ettevalmistus on vajalik. Enam ei saa pidada endastmõistetavaks, et inimesed laulavad kirikus, kooris või koos oma lastega, või et muusika on kuidagi igaühe igapäevaeluga seotud. On häbi, kui muusika on pagendatud taustamüraks, mida immitseb iga päev igalt poolt. Tähendusrikas side muusikaga on midagi, mida tuleb õppida.

Keda vanema põlvkonna pianistidest imetlete?

Mul on hea meel öelda, et olen läbinud erinevaid etappe. Minu õpetaja (tšehh Jiři Hlinka – V.J.) oli mõjutatud vene klaverikoolkonnast. Tema jaoks olid Richter ja Gilels kangelased ja seda said nad ka minu jaoks. Eriti Richter. Kui olin umbes 20-ne, ei suutnud ma kuulata mitte ühtegi teist pianisti, kuna olin Richterist täielikult haaratud. Ta oli sedavõrd suur isiksus, tal oli fenomenaalne anne ja ta mängis tohutu suurt repertuaari. Kui kõik töötas, oli uskumatu. Kuid olen hakanud armastama ka teisi pianiste. Minu meelest on Michelangeli mõne repertuaari puhul täiesti erakordne, eriti Debussyga. Üks mu lemmikuid on Géza Anda, kes on minu arvates alahinnatud pianist, aga suur muusik. Paljud noored ei tea teda. Tema musitseerimises oli midagi väga loomulikku. Ta oli spontaanne, nii elav, täiesti ilma makeup’ita, ja nii aus. Ta võtab ilma tagasihoidlikkuseta riske. Tema mäng on imeline kooslus intellektist ja intuitsioonist. Ja muidugi ma jumaldan Lipattit, parimat osa Schnabelist, ja Horowitzi, kui ta oli parimas vormis. Tema orkestreeris klaveri.

Kas tunnete endal muusikuna mingit missiooni?

Ei, sõna missioon on muusikasse puutudes mulle võõras. Kuna muusika ei esinda mitte midagi peale iseenda. Seepärast on sellest ka nii raske rääkida. Armastan muusikat niivõrd, see on sedavõrd osa minust, et ma lihtsalt pean sellega tegelema. Olen oma sisimas muusikast viidud, vajan seda sidet ja tahan seda jagada ka teistega, sestap annan kontserte. Ma ei suudaks teistsugust elu ette kujutada. Ma ei tea, kas muusika muudab inimesi paremaks, aga ehk muudab muusika meid inimestena veidi rahulikumaks ja tasakaalukamaks.

Leif Ove Andsnes (s 1970) – pianist

• Sündinud muusikaõpetajate peres. Õppinud Bergeni konservatooriumis Jiři Hlinka juhendamisel.

• Oma muusikutee algusest peale pööranud erilist tähelepanu Griegi muusikale. 1990 salvestas Griegi kontserdi Bergeni filharmoonikutega. See heliplaat äratas tähelepanu ka väljaspool Norrat; samal aastal pälvis Griegi auhinna. Griegi kontserdi salvestus Berliini filharmoonikutega (2004) pälvis Gramophone’i aasta parima kontserdi salvestuse auhinna. 2002 Troldhaugenis Griegile kuulunud Steinwayl salvestatud valik “Lüürilisi palu” nomineeriti Grammy auhinnale aasta parima instrumentaalsalvestuse kategoorias. Osales 2007. aastal Griegist tehtud filmi valmimises.

• Mänginud ka vähem tuntud Norra heliloojaid, nagu Geirr Tveitt, Fartein Valen, Harald Sæverud. Oma õpetaja mõjutusel on rohkem tähelepanu pööranud ka tšehhi muusikale, nt Janáček, Smetana.

• Salvestanud palju heliplaate nii sooloklaveri- ja kammermuusika kui klaverikontsertidega. Heliloojaid: Haydn, Mozart, Beethoven, Schubert, Schumann, Brahms, Liszt, Chopin, Smetana, Janáček, Rahmaninov, Britten.

Tõlkinud Virge Joamets