_page-0001.jpg)
Ansambli Estonian Voices esimene album ilmus 2014. aastal ja sisaldas omaloomingut läbisegi laenatud lugudega (Horace Silveri “Tokyo Blues”, Herbie Hancocki “Cantaloupe Island”, ansambli Blood, Sweat & Tears “Spinning Wheel” jt). Seksteti teine plaat sisaldab ainult eestikeelset muusikat ning tugineb kolme neljandiku ulatuses rahvalaulule. Kitsama reviiri maha märkimine on hea otsus. Albumi kava moodustab tugeva terviku ja annab ansamblile jäljendamatu näo, eriti laias maailmas, kus tegutseb arvukalt heatasemelisi (jazz)vokaalansambleid.
Eesti rahvalaul on oma tertsi-kvardi piiridesse jääva ambituse ja maagilise sõnajõuga paljusid inspireerinud – materjali nappus esitab väljakutseid ja annab võimaluse kaugeleulatuvateks arendusteks. Peamiselt Kadri Voorandi arranžeeringud ongi fantaasiaküllased, krõbedad nii vokaaltehniliselt kui ka rütmika poolest. “Tulevärgimuusikale” pakuvad vaheldust meelega hõreda seadega “Siidilipp ja hõbepurjed” ja “Ära löö noorikut”. Viimane on eriti mõjuv (mäletan selle laulu meeleliigutavat toimet publikule kevadel “Jazzkaarel” toimunud kontserdil). Põnev on Arno Tamme kirjutatud “Kiara”, kus on püsivalt õhus teatud Brasiilia vibe, mis jääbki lõpuni materialiseerumata. “Kui mina hakkan laulemaie” sisaldab lummavaid stevereichilikke, kord ilmuvaid, siis taas kaduvaid helivälju (küll ilma Reichile omase pulsatsioonita). Albumi lõpus on kaks lugu, mis on hitid nii originaalesituses kui ka Estonian Voicese tõlgenduses – Curly Stringsi “Kättemaks” ja “Kauges külas”. Need ja lustlik popurrii “Laulumängud Haljala kihelkonnast” panevad küllap paljude kuulajate puhul liikuma ka nunnumeetri osuti. Kuuik kõlab ansamblina kui üks organism, samas kerkib soolodes esile ka lauljate isikupära. Lisaks Kadri Voorandile eristub kauni häälevärvi poolest eelkõige Mikk Dede. Plaadilt kostuv kõrge kvaliteet on kombinatsioon töökusest ja inspiratsioonist. Estonian Voices on seadnud lati kõrgusele, kus see Eestis varem pole olnud ning milleni annab uutel üritajatel küündida.