_page-0001.jpg)
Tänavu on kõigil eestlastel põhjust pidutseda – Eesti riik sai saja-aastaseks. Selle suure juubeli varju jääb mitmeid paljude jaoks sama olulisi tähtpäevi. Üks neist seostub Eesti džässiga – 1918. aastast on teada esimene dokumenteeritud fakt džässi mängimisest Eestimaal. Seoses Eesti džässi 100. aastapäevaga on paslik meenutada ka Priit Veebelit, meest, kes hoolimata oma kahetsusväärselt lühikeseks jäänud eluteest jättis sügava jälje meie džässi arengulukku.
Priit Veebel (1937. aastani Fridrich Webel) sündis 1910. aasta 12. septembril Tallinnas Johannes ja Juuli Webeli esiklapsena. Kahe aasta pärast sündis õde Helga. Veebel, üks mõjukamaid muusikuid 1930. aastate Eesti džässis, oli põline tallinlane. Tema muusikalise alghariduse kohta ei ole andmeid, kuid Artur Rinne meenutab oma mälestusteraamatus, et 1923. aasta kevadel, kui nad Karl Leinuse laululastena esmakordselt kohtusid, oli Veebel juba hea klaverimängija, kel “tuli lugusid kui küllusesarvest” (Rinne 1973: 73). Seega pole usutav, et need oskused pärinesid vaid Karl Leinuselt ja laulutundidest. 1923. aastal astus Veebel Tallinna konservatooriumi, kus ta õppis kuni vanemate surmani 1927. aastal professor Peeter Ramuli klaveriklassis. Olles samal ajal ka Tallinna poeglaste reaalgümnaasiumi õpilane, oli tema ülesandeks kooli hommikupalvustel koraale mängida.
Konservatooriumis õppis Veebel viis aastat, kindlustades endale sellega korraliku pianistliku põhja. Huvi tantsumuusika vastu oli tekkinud juba varem. 1926. aastal moodustati reaalgümnaasiumis üsnagi arvestatava tasemega Vivo Band. Algul üheksaliikmeline ansambel kahanes peagi septetiks, kuhu kuulusid Eevalt Turgan viiulil, Elmar Pert ja Artur Bachfeldt (Ojamaa) saksofonidel, Priit Veebel klaveril, Elmar Sööt kontrabassil, Arnold Ruben bandžol ja Gustav Ernesaks trummidel. Ernesaks ei olnud küll selle kooli poiss, vaid sattus ansamblisse mängima oma tädipoja Eevalt Turgani kaudu.
Proovid toimusid algul sageli Veebelite kolmetoalises korteris Ristiku tänava ja Paldiski maantee nurgal. Pärast vanemate surma olid õde-venda sunnitud korterist loobuma ja elasid ühetoalises korteris Rohu tänaval. Ernesaksa mälestustest võime lugeda, et neil oli päris palju mänge – esinemisi olnud praktiliselt igal nädalavahetusel.1 Mõne aja mängis Veebel ka orkestris Red Hot Ramblers, mis oli koolipoiste bändiga võrreldes tubli samm edasi. Kuid uutes oludes jäi sellest väheks – lasusid ju Priidu õlul nüüd kõik majapidamiskulud. Nii sai temast kutseline pianist Raymond Micheli ansamblis Five Royalty, mis töötas restoranis Marcelle. Aasta hiljem siirdus ta koos Micheli järgmise koosseisuga restorani Küba. Kui Kurt Strobel lõpetas 1930. aastal tublisti hilinenud sõjaväeteenistuse ja asus oma orkestriga luksusrestorani Dancing Palace Gloria lavale, oli selle ridades ka Priit Veebel. Ta jäi sellesse orkestrisse kuni Strobeli Saksamaale lahkumiseni aastakümne lõpul. 1937. aastal kinnitas tollane haridusministeeriumi kutseoskuste osakonna esimees Juhan Aavik viie Strobeli orkestri muusiku, sealhulgas Priit Veebeli kutseliseks muusikuks registreerimise. Orkester oli tänu Gloriast tehtud sagedastele raadioülekannetele tuntud kogu Eestis ja kaugemalgi. Paraku oli Veebelit kui pianisti vähe kuulda – tantsupalades oli klaverisoolosid harva ja needki üsna lühikesed. Tema solistivõimed realiseerusid rohkem duos koos Konstantin Paalsega ning trios või kvartetis koos Uno Eltsi, Elmar Kruusi ja vahel ka Hans Speegiga. Hästi iseloomustab nende raadiokontserti kiri, mille kirjutas triole meie esimene džässiteoreetik Henry Ambel.2 Oma kirjas hindab ta trio muusikuid “meil kindlalt paremikku kuuluvaiks” ja “improviseerimisandega õnnistatuiks” (trios mängis Elts nii vibrafoni, kitarri, akordioni kui ka teist klaverit). Valter Ojakäär, kes on kuulnud meie toonaseid parimaid džässpianiste Veebelit, Tautsi ja Avarmaad, peab viimase id svingi seisukohast pädevamaks. Veebelit võrdleb ta rohkem toona samuti ülikuulsa Peter Igelhoffiga. Veebeli pianistlikest võimetest annab hea ülevaate tõsiasi, et Eesti esimesel džässikontserdil, kus tuli esitamisele ka George Gershwini kuulus “Rhapsody in Blue”, mängis ta soolopartii ise.
Džäss jõuab kontserdisaali
Jõudsimegi ühe Eesti džässi ajaloo mõjuvõimsama punktini – Priit Veebeli eestvõttel ja tema “kulu ja kirjadega” organiseeritud Estonia kontserdisaalis Eesti esimese džässikontserdini 1936. aasta 24. novembril. See oli julgustükk omaette – Veebel polnud siis veel ei tuntud helilooja ega Estonia teatri dirigent, kellena teda praegu mäletame. Ta oli avalikkusele tundmatu tantsuorkestri pianist.
Kui vaadata kaugemale, siis ühe esimesi džässmuusika kontserdilavale toomise katseid tegi “džässikuningas” Paul Whiteman juba 1920. aastate keskel. Siiski ei saa neid kontserte päris džässiks pidada, kuna seal mängitav repertuaar jäi sageli džässist üsna kaugele. Teadaolevalt jõudis džäss akadeemilisele kontserdilavale esmakordselt 7. märtsil 1930. aastal Rootsis, Stockholmi kontserdimaja Suures saalis (Bruer 1998: 50), kui toimus Rootsi Muusikute ühingu organiseeritud suur džässi reklaamkontsert, kus esines seitse tuntumat Rootsi džässbändi seitsme erineva dirigendi juhatusel. Kontsertmuusikana muutus džäss kättesaadavaks ka neile, kes ei soovinud või ei saanud näiteks vanusepiirangu tõttu (nagu teame, oli džäss ülipopulaarne ka Tallinna kooliõpilaste seas) džässiklubis või – Eesti oludes – restoranis kuulamas käia. Seega, kuigi Ameerikas hakkas džäss kontsertmuusika suunas arenema varem kui Euroopas (mis on selgelt tunnetatav näiteks Ellingtoni ja tema orkestri suundumusi jälgides), jõuti Euroopas tegudeni enne.3 Selles kontekstis on eriti märkimisväärne, et ka Eesti džässmuusikud olid esimeste seas, kes tunnetasid džässi kui kontsertmuusika potentsiaali.
Nagu sellel kontserdil esinenud Konstantin Paalse Valter Ojakäärule mainis, oli ettevõtmisel peale muusikalise ka materiaalne eesmärk. Veebelil oli nimelt kinnisidee ehitada endale Nõmmele maja ja ta lootis õnnestunud kontserdiga sellele tuge saada. Risk oli siiski suur – ta pidi omast taskust maksma nii saali üüri kui ka muusikute esinemistasud ja kui piletimüük oleks ebaõnnestunud, tähendanuks see suurt lisakulu. Õnneks nii ei läinud, kontsert osutus ülimenukaks. Kontserdi ettevalmistamiseks tegi Veebel tohutu töö, arranžeerides kõik lood meie oludes enneolematult suurele, 18-liikmelisele orkestrile, ja nii hästi, et neid mängis Eesti raadio džässorkester veel aastaid peale sõdagi. Kavas oli ka George Gershwini juba kuulsust kogunud “Rhapsody in Blue”, solistiks ja dirigendiks Veebel ise. Ka rapsoodia seade pidi ta ise redutseerima Ferde Grofè seadest Paul Whitemani suurele orkestrile. Kui päris aus olla, siis ega see kontsert meie mõistes päris džässikontsert olnudki, aga seda ei saa kuidagi pahaks panna – eeskuju võtta polnud ju kelleltki. Gershwini “Rhapsody in Blue” pole ka õigupoolest džässmuusika, kuid siinjuures tasub meenutada, et teos kirjutati toonase ameerika “džässikuninga” Paul Whitemani tellimusel ja esiettekanne toimus 24. veebruaril 1924 New Yorgi Aeolian Hallis. Mõtteline side on seega justkui olemas.
Toome siinkohal ära selle kontserdi kava (sellisena nagu see oli trükitud):
Teisipäev, 24. novembril 1936. a.
JAZZ-KONTSERT
Juhatab F. Weebel
Kava:
I
1. Dinah Fox-Trot arrang. F. Weebel
2. The Vagabond King R. Friml
Potpurrii samanimelisest helifilmist
3. Chickie Ray Stilvel
Trombooni soolo – A. Flink
4. Valsside potpurrii Weebel
5. Sügismõtted Tango T. Targama
Life is a song Aeglane fox E. Ahert
Laul A. Rinne
6. Lapsepõlve kodu Parafraas F. Weebel
7. Klaverite duett Weebel ja K. Paulson
II
8. Persia turg Fox-trot arrang. F. Weebel
9. Indiaani armuhüüd arrang. F. Weebel
10. “Brodway meloodia” Potpurrii R. Friml, arrang. F. Weebel
11. Whispering
Trompeti soolo prl. V. Borkmann
12. “Möödunud šlaagerid” F. Weebel
13. “Pipsy” E. Plessow
“Laughing baby” Xylofoni soolo W. Pachla
14. “Rumba” arrang. F. Weebel
15. “Take your pick” P. Mandell
Gitarri soolo W. Kiausch
16. “White Jazz” Fox-Trot R. Clifford
Algus kell 8 õhtul
Kontserdil viibinud muusikute Georg Metssalu ja Karl Aaviku4 kinnitusel kõlas ka Gershwini “Rhapsody in Blue”, mis millegipärast kavalehel ei kajastu.
Tuginedes Hendrik Juurikase andmetele, võis kava 12. punkti all mängitud lugu olla Sarah Leanderi lauldud “Ma seisan sajus ja ootan sind” ja kolmanda meloodiana “Sa oled mu õnnetäht”.5 Nagu märgib Ojakäär, on kava trükitud variandis mitmeid ebatäpsusi autorite nimede kirjapildis, samuti on osa autoreid puudu: Harry Akst (1), Paul Dresser (6), Albert W. Ketelbey (8), Nacio Herb Brown (10), John Schonberger (11). Esimesena meie džässiajalugu uurinud džässpianist Aadu Mutsu6 väitis, et kontserdil esines solistina ka pianist Uno Tambre, esitades Irving Berlini pala “Blue Skies”7, mis kavas ei kajastu. Ilmselt eksootilise publikuatraktsioonina oli kavas ka naistrompetist (!) Violetta Borkmann ja toona populaarne Artur Rinne. 7. kavapunkti all toodud K. Paulson oli Konstantin Paalse enne nime eestistamist, 13. kavapunkti ksülofonist on hiljem maailma tippude hulka tõusnud Wolfgang Pahla.
Kontserdil oli tohutu publikumenu, saal oli viimase kohani väljamüüdud ja suur osa soovijaist jäi ukse taha. Seda vaimustust ei jaganud aga ametlik kriitika. Eriti resoluutne oli oma arvamustes tuntud muusikakriitik Eduard Visnapuu, kes kasutas üsnagi teravas toonis väljendeid: “[...] Kui niisugust muusikat serveeritakse vindispeadele [...]. Nüüd ta aga tikkus [...] vaimse kasvataja kateedrisse.” (Silmas on peetud Estonia kontserdisaali – T. L.) Ja Artur Rinne kohta: “Nüüd me teame natuke lähemalt, kust see laulja korjab endale labaseid võtteid ooperis stiilirikkumiseks.” Artikkel lõpeb noomiva sõrmeviibutusega Estonia juhatuse suunas: “[...] Kas “Estonia” kunstiline juhatus ei tunne huvi, kus esinevad ooperijõud väljaspool?”8 Hoolimata eelpool mainitud kriitikast oli Veebeli kontserdi menu väga suur, ulatudes isegi väljaspoole Eesti piire. Näiteks märgib Soome raadio tolleaegne tippreporter Markus Rautio oma (tõsi küll, mõni aeg hiljem eri lõikudest kokku monteeritud) reportaažis: “Publik on siin lausa joovastuses, nagu kuulete. Siinpool lahte ongi mentaliteet pisut elavam kui meil Soomes”.9 Reporter lisab, et ligikaudu 1500 kuulajat mahutav saal on puupüsti täis. Tema sõnu võib uskuda, kuna eelnevalt kõlanud Donaldsoni pala “You”10 lõppedes kõlab 52 sekundi pikkune aplaus, mida Rautio monteerimise käigu ei hajuta.11
Kõnealuse kontserdi mõju meie džässi arengule ei ole võimalik üle hinnata – tänu ringhäälingu ülekandele sai sellest osa kaugelt rohkem huvilisi üle kogu Eestimaa kui Estonia kontserdisaali mahtus ja tõenäoliselt toimis see olulise ergutaja ja julgustajana teistelegi muusikutele. Võibolla suuremgi tähtsus oli ringhäälingu ülekandel publiku ettevalmistajana sedalaadi muusika vastuvõtuks. Nagu selgus, tuligi esimene džässikontsert muudetud kavaga 1937. aasta 16. aprillil Estonia kontserdisaalis kordamisele. Valter Ojakäär mainib oma raamatus “Vaibunud viiside kaja” üht kuupäevata, segadust tekitavat fotot, mis on pildistatud Estonia kontserdisaali laval, kuid millel olev koosseis ei lange kokku kummagi teadaoleva džässikontserdi orkestri koosseisuga (erinevad nii orkestri koosseis kui ka asetus laval) (Ojakäär 2000: 333–334). Selguse selles küsimuses aitab luua Rahvalehe12 artikkel “Liszti Ungari rapsoodia nr. 2 foksina. Reedel teine jazz-kontsert”. Selles, kaks päeva enne kontserti ilmunud artiklis leiame vastuse mitmele küsimustele. Nii rõhutab artikkel, et kontserdi korraldamise tõukejõuks oli esimese kontserdi tohutu menu ja see, et osa publikut ei mahtunud saali. Artiklist saame teada nii orkestri suuruse (19 meest) kui ka osa kavast – peale pealkirjas toodud Liszti 2. “Ungari rapsoodia” töötluse mainitakse ka esimesel kontserdil esitatud lugusid: Gershwini “Rhapsody in Blue” ja parafraas “Lapsepõlve kodu”. Samuti reklaamitakse esimesel kontserdil suure menu osaliseks saanud klaveriduot Veebel–Paalse. Mõnevõrra erandlikuna meie džässikriitikas avaldas Revalsche Zeitung 1937. aasta 17. aprillil muusikakriitik Kr.13 asjaliku kontserdiarvustuse “Teine jazzkontsert”,14 kus on sõnaselgelt kirjas: “Teine jazzikontsert tõi eile jälle Estonia kontserdisaali arvuka publiku, kes kaasaelamisega ei koonerdanud. 19 mehest15 koosnev tugev orkester Fritz Webeli juhatusel näitas väga tähelepanuväärset ühtlast koosmängu. [...] F. Liszti teos Ungari rapsoodia nr. 2 oli läbi teinud mõningase muutuse. Ometi vallandas just see rikkalikult virtuoosne number tormilise aplausi, nii et see lugu läks kordamisele.” Artikkel annab kinnitust ka väitele, et Veebeli kontsertide kavad kiiresti “džässistusid”: “[...] Kuna foxtrott on jazzi esitamisel domineeriv, siis oli siin seda head ehk liigagi palju, nõnda et programm isegi veidi tüütavalt ühekülgseks muutus. [...] Üldiselt oleks mõned operetišlaagrid või ka vaimustavad valsid osavalt töödelduina kindlasti eelnevat kava rikastanud.” Artikli autor avaldab tunnustust ka Veebelile kui suurema osa kavas olnud lugude arranžeerijale. Kontserdi trükitud kava ei ole õnnestunud leida, kuid tõenäoliselt oli seal rohkemgi esimesel kontserdil esitatud lugusid.
Seega leiab kinnitust väide, et 1937. aasta 16. aprillil toimus siiski veel üks Priit Veebeli džässikontsert ja Ojakääru raamatus avaldatud foto (Ojakäär 2000: 335) on selle sündmuse tunnistaja. Sellised kontserte korraldas Veebel teadaolevalt neli.
Mitmekülgne muusik
Austust äratab Priit Veebeli haare – tõusnud peale õpingute katkemist konservatooriumis vähem kui kümne aastaga üheks hinnatumaks džässpianistiks ja arranžeerijaks ning olles samal ajal paljude ülipopulaarsete levilaulude autor, leiame ta olude muutudes juba 1942. aastal Estonia teatrist, algul kontsertmeister-repetiitorina, aga peatselt ka balletidirigendina Eduard Tubina “Kratti” juhatamas. “Krati” esietenduse kohta ilmub Eesti Sõnas16 Eduard Visnapuu sulest üsnagi positiivne arvustus. Siin ilmnes Veebeli talendi uus tahk – pole andmeid, et ta oleks kellegi juures dirigeerimist õppinud. Veebeli kui helilooja puhul äratab tähelepanu kaks omapärast fakti: esiteks see, et tema kui džässifanaatiku loomingu hulgas oli nii vähe džässilikke palu – vaid foks “Öiti tihti” (arvatavalt 1938) ja instrumentaalpala “Jazz-meeste heliredel” (1939); teiseks see, et Kurt Strobeli orkestri repertuaaris polnud teadaolevalt ü h t e g i Veebeli lugu, kuigi ta oli kümme aastat seal pianist. Viimane on seda kummalisem, et selleks ajaks oli ta omandanud hea džäss-arranžeerija maine ja talle poleks olnud ületamatuks probleemiks mõnest oma populaarsest laulust džässilik seade teha, et see ka Strobeli orkestri stiiliga sobinuks. Selle üheks põhjuseks võib olla, et ta oli enda kui helilooja suhtes liiga enesekriitiline, sest küsimusele oma loomingu kohta vastanud ta: “Las ma õpin veel kaks-kolm aastat.” (Ojakäär 2000: 387) Veebeli tuntuimad levilaulud on “Kalevite kants”, “Eesti leegionäride laul”, “Vana jahilugu”, “Õhturahu”, aga ka “Jazz-meeste heliredel”. Tema loomingu salvestustest on säilinud 29 nimetust (Ojakäär 2000: 387–389), neist suure enamuse on salvestanud toona lauljana ülipopulaarsed Artur Rinne ja Ants Eskola. Osa Veebeli laule oli Artur Rinne kavades veel aastaid pärast sõdagi.
Hämmastav oli Priit Veebeli töövõime: töötanud seitse-kaheksa tundi balletirühma kontsertmeistrina, heitis ta garderoobis pooleks tunniks puhkama, et jätkata õhtusel etendusel dirigendipuldis. “Krati” dirigendipuldis oli ta ka 9. märtsil 1944, kui Estonia sai pommitabamuse. Higine Veebel pääses põlevast majas vaid frakis ja lakk-kingades. Tookord saadud külmetus põhjustaski tema haiguse ägenemise ja peatse surma sama aasta 24. juulil. Andeka muusiku loominguline elutee katkes enne parnassile jõudmist.
1 Gustav Ernesaks, “Kutse”, lk 57–59.
2 Henry Ambel on mees, keda võib liialdamata Eesti esimeseks džässiteoreetikuks nimetada. Õppis Tartu ülikoolis küll majandust ja juurat, kuid tal oli suur džässiplaatide- ja raamatute kogu, luges pidevalt sellekohast ingliskeelset (aja)kirjandust, käis koos tartlaste Leo Tautsi ja Ovid Avarmaaga Stockholmis Duke Ellingtoni kontserdil (1939), tutvustas raadios džässi ajalugu ja tegi seda nii hästi, et Valter Ojakäär mäletas neid saateid veel aastakümneid hiljemgi. Arreteeriti 27.06.1941 ja hukkus Vjatka laagris 2.07.1942.
3 Selle väite tõestamiseks tuleb teha selge vahe nn klubikontserdi ja “akadeemilise” kontserdi vahel. Esimesel puhul on õhustik hoopis vabam. Tavaliselt istutakse džässiklubides laudade taga ja vaadates vanu filmikatkendeid Ameerika kuulsamate džässorkestrite esinemistest, võib peaaegu alati näha laudade vahel ka tantsupaare. Selliste klubikontsertide puhul, milliseid korraldati nii Ameerikas kui ka Euroopas juba 1920. aastate teisel poolel, on üldse raske vahet teha, kus lõpeb kontsert ja algab tantsuõhtu. Akadeemilise traditsiooni kohaselt korraldatud kontserdil, vastandina klubikontserdile, peab kogu esitatav kava olema heal tasemel, huviga jälgitav ja moodustama ühtse terviku. Esimene akadeemilises mõttes džässikontsert Ameerikas toimus 16.01.1938, kui Benny Goodman esines oma orkestriga Carnegie Hallis.
4 Ojakäär (2000: 324).
5 H. Juurikase intervjuu E. Jõgile.
6 Aadu Mutsu (1913–1993), Priit Veebeli õemees. Mängis orkestrites Side Bonzo, Strong Hard Rodgers, Kuldne 7 (asendajana).
7 Kultuur ja Elu, 1991, nr 8, lk 62.
8 “Jazz-kontsert”. Uus Eesti, 25.11.1936.
9 Reportaaži nimi oli “Toompea varjus ja Estonia rambivalguses” (Toompean varjossa ja Estonian teaterin parrasvalossa), originaal Yleisradio arhiivis, koopia Eesti Raadio arhiivis (ASCDR – 1365). Et see sündmus ületas uudisekünnise soomlaste juures, tõendab veelkord sündmuse erakordsust isegi rahvusvahelises mastaabis. Soome esimene džässikontsert toimus Jazz & Pop Arkisto andmeil 1941, kui Kinopalatsis esines Ingmar Englundi orkester (N. Holma kiri siinkirjutajale 5.09.2007).
10 Ka seda pala pole kavas mainitud. Võimalik, et see oli osa Veebeli seatud lööklaulupõimikust.
11See on ka ainus säilinud helijälg sellest tähelepanuväärsest sündmusest, kuna Eesti ringhäälingu heliarhiiv hävis sõjatules (Pedusaar 1998: 31). Seda, üht selle aja vähestest säilinud helijälgedest, on võimalik kuulda Eesti Jazzifondi & Aidem Poti ja Bella Musica koostöös 1995. a. väljaantud duubel-CD-l “Eesti Jazz 70”.
12 Rahvaleht, 14.04.1937.
13 Toona valitsenud tava kohaselt ei kirjutatud tihti arvustaja nime välja, nii on meil aastaid hiljem sageli võimatu teada saada, kes lühendi taga peitus.
14 “Das zweite Jazzkonzert”. Revalsche Zeitung, 17.04.1937.
15 Teadaolevatel andmetel oli Veebeli esimesel kontserdil orkestris 18, kolmandal 17 muusikut.
16 “Krati muusika”. Eesti Sõna, 26.02.1944.
Kirjandus:
H. Ambeli kiri P. Veebelile, U. Eltsile, E. Kruusile 14.05.1940.
J. Bruer, “Svensk Jazzhistoria vol I.”. Stockholm, Caprice/Rikskonserter.
G. Ernesaks, “Kutse”. Eesti Raamat, 1980.
T. Lauk, “Eesti džäss 1918–1945”. ARGO, 2010.
A. Mutsu, “Happy days are here again”. Kultuur ja Elu, 1991.
V. Ojakäär, “Vaibunud viiside kaja”. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000.
H. Pedusaar, “Eesti heliplaatide koondkataloog 1901–1939”. Tallinn, 1998.
A. Rinne, “Kui ma olin väiksekene”. Tallinn, Kodumaa, 1973.
W. Schwinger, “Temas helises Ameerika”. Eesti Raamat, 1972.
P. Whiteman, “Jazz” NY: J.H. Sears & Co, 1926.