Kammermuusikast saaremaiselt

Kuressaare kammermuusika päevad on kui üks hea novellikogumik. Mõni neist “lugudest” kõnetab küll rohkem, mõni vähem, aga selle kogumikuta ei kujuta saaremaist suve enam ettegi. Igal suvel tahaks jälle teada, mida on pakkuda festivaliõhtutel pealkirjaga “Avakontsert”, “Visioonid”, “Fantaasiad”, “Lossimuusika”, “Eksootilised promenaadid” ja “Finale”.

Tänavu juba 24. korda toimunud festival jääb meelde särtsaka ja üllatusi pakkununa. Tahaksin viidata ühe kuulaja kommentaarile, mis kõlas festivali kunstilisele juhile ja produtsendile Andres Paasile vahetult pärast “Eksootiliste promenaadide” tangoetendust: “Te suudate veel ka 24. korraldusaastal üllatada!” Tuleb nõustuda, sest see argentiinlaste särtsakusega vürtsitatud La Porteña Tango Trío etendus “Que me van a hablar de amor?” (“Mida ma räägin armastusest?”) oli kahtlemata üks tänavuse festivali pärleid. Bandooniumi, kitarri ja klaveri kooslus, hingeline tangolaul ja kirglik tangopaar hoidsid publikut oma lummuses esimestest minutitest kuni lõpuni.

Aga nagu öeldud – igaühele oma. Kui tangotantsust ja selleks vajalikust temperamendist võis kuulajatel mingi ettekujutus olla, siis “Fantaasiate” kontserdil sai kuulata 2015. aastal kokku tulnud Duo Telluuri. Kahe Eesti muusiku – Heli Ernitsa (oboe, inglissarv) ja Kirill Ogorodnikovi (kitarr) – pakutud kõlapilt oli niivõrd värskendav, et saadud elamusest jätkub veel pikaks ajaks. Duo on üles leidnud ka eesti heliloojad. Spetsiaalselt neile kirjutas loo “Öö saabumine” Lauri Jõeleht. Ka René Eespere tegi oma 2013. aastal kitarrile ja viiulile kirjutatud teosest “Respectus” just versiooni ka inglissarvele ja kitarrile.

Üldiselt oli tänavuse festivali kava ootuspäraselt vaheldurikas. Kuulda sai klassikalisi pärle nagu avakontserdil kavas olnud Brahmsi klaveritrio nr 2 C-duur (Andres Paas – klaver, Anna-Liisa Bezrodny – viiul, Jan-Erik Gustafsson – tšello) kui ka lõppkontserdil “Finale” alapealkirjaga “Öö fantaasia” kõlanud Mozarti “Väike öömuusika” (Eesti Sinfonietta). Viimasel kontserdil tuli lavale ka hiina pianist Haiou Zhang, kelle filigraanne mäng pani helisema nii Mozarti klaverikontserdi nr 12 A-duur kui ka tema lausa külmavärinaid tekitanud hiina rahvamuusika sugemetega lisapala. Läti helilooja Artūrs Maskatsi teoses “Südaöö Riias” tuli lavale vibrafonimängija Karl Johann Lattikas koos viiuldaja Maano Männi ja tšellist Jarkko Ensio Launoneniga. Üldisemalt kõneledes tundub just see traditsiooniline festivali ülesehitus hästi toimivat. On välja kujunenud kindlad päevad ja isegi kellaajad, mil saab kuulata näiteks vokaalmuusikat –neljapäeva õhtul kell 22 lossi kapiitlisaalis. Või näiteks kolmapäevane “Visioonide” õhtu, kus seekord esines mandoliinikvartett Prantsusmaalt.

Trio Paas – Bezrodnyi – Gustafsson. FOTO IRINA MÄGI

Kahjuks ei ole Kuressaarel pakkuda paremat kontserdisaali kui kultuurikeskuse eriti just kuumal suvel umbse õhuga maadlev ruum. Võibolla mõjuks värskendavalt, kui mõni kontsert toimuks väljaspool Kuressaaret. Festivali korraldajad võiksid proovida sissekäidud radade asemel uusi teid.

Millegipärast näeb kammermuusika päevadel ikka veel ka tühje kohti. Kindlasti on sellel pika traditsiooniga üritusel välja kujunenud oma publik, kuid võibolla jääb jõudu väheks, et festivali rohkem reklaamida. Või on hoopis nii, et tõsine muusikahuviline leiab Kuressaare kammermuusika päevadele tee igal juhul. Pigem on just suurte publikunumbritega hiilgav Saaremaa ooperipäevad kujunenud prestiiži ja enesenäitamise kohaks.

Kui nüüd uuesti kasutada novellikogumiku metafoori, kujuneb festivali atmosfäär vastavalt iga osalise kogemustele. Mõni “loeb” aeglasemalt, teine jätab mõned “novellid” vahele. Ehk siis – Kuressaare kammermuusika päevade kava oli vaheldusrikas. Enne festivali kuuldud sahinate põhjal ootasid inimesed eriti just tangoetendust. Oli neid, kes noppisid kavast üles just klassikalised nimed nagu Šostakovitš, Brahms, Mozart. Aga oli neidki, kes “Lossimuusika” kontserdilt Inglismaa Marian Consorti kuulates haigutades koju läksid, kõrvus lisaks lauljatele nende helistikku sulandunud Saaremaa ooperipäevade telki kokku korjanud veoauto piiksumine. Mõni hindas lõppkontserdi kava igavaks, teised ei suutnud aplodeerimist lõpetada – oo kaunis hetk, sa viibi veel!

Igal juhul on Kuressaare kammermuusika päevad leidnud oma kindla koha Saaremaa suvesündmuste jadas ja päris kahju, et tänavune festival on taas seljataha on jäänud.