Valusad kirjad Islandilt

Kinos Artis linastunud dokumentaalfilm “Kirjad Islandilt”, mis räägib meie hulgast kuus aastat tagasi lahkunud lauljast Annika Tõnurist, mõjub täpselt nii, nagu selle stsenarist ja produtsent Peter Pedak kartis – et äkki see film sai natuke liiga kurb. Tõepoolest, samavõrd kui “Kirjad Islandilt” on ilus, südamlik, traagiline, ühe ajastu ja inimese lugu jutustav, on see ka kurb. Aga see on liigutav ja mõtlemapanev kurbus, tunne, mis praeguses edumeelses maailmas tundub unustatud olevat, sest mõjub kopt, olles pärit justkui kusagilt möödanikust.

Kindlasti mõistavad Annika kaasaegsed selle filmi allhoovusi paremini, aga “Kirjad Islandilt” liigutab tõenäoliselt ka neid, kes pärit hilisematest põlvkondadest. Peter Pedak on osanud harukordse intensiivsusega välja tuua eriliselt mõjuvad fragmendid ühe laulja elust, ta laotab vaataja ette tajutava ängi, mis põimunud glamuuri ja edu, fataalsuse ja müstikaga. Stsenaristina on ta püüdnud avada inimese hinge sügavust ja suurust, mõista ütlemiste tagant ütlemata jätmisi, saatuse kujunemise keerulisi teid. Andes mõista, et see oli justkui mingi tookordsele üleminekuajale omane asjade käik, et Annikaga läks kõik nii nagu läks. Märgilise tähenduse saavad fataalsed verstapostid, mille elumuutvat tähendust mõistame alles tagantjärele. Filmis Annika Tõnuri elukäiku jälgides on selge, mis kõik oleks võinud minna teisiti, aga on ka selge, et inimese ja artistina andis ta endast parima – ja ei ole meil õigust olla selle üle kohtumõistjad.

Jättes kõrvale operatsiooni, mille ta pidi üle elama noorelt, 35-aastaselt, ja millel kindlasti oli ka oma mõju, olid suured ühiskondlikud muutused siiski need, mis nii või teisiti murdsid paljusid kunstnikke, kes sirgjooneliselt oma suurt ja ülevat asja ajades ei märganud, et neilt oodatakse ühtäkki hoopis midagi muud. Lapsepõlvest ja ajastust tulenevad väärtushinnangud ei võimaldanud kiirelt kohaneda olukorras, mis tekkis turumajanduse saabumisega kaunite kunstide maailma. Kuigi Annika Tõnurile oli looduse poolt kaasa antud lavasarm, musikaalsus ja teatud energeetika – kõik, mida raha eest osta ei saa –, pidi ka tema õppima ennast uut moodi väljendama, emotsioone võimendama, omandama enesemüümise keerulise kunsti. Kuivõrd ta seda viimast kodumaal kasutas, ei tea, aga CV ja motivatsioonikiri, mille ta aastal 2006, pärast pikki aastaid ebakindlat vabakutselise elu ja viimast etendust Estonias meeleheites saatis Islandi tööandjale, olid igatahes mõjusad. “Sa sobid meile, me vajame sind!” – need olid ilmselgelt sõnad, mida ta kodumaal kuigi tihti ei kuulnud. Tagantjärele nendivad filmis ka paljud kolleegid, et ehk oleks pidanud rohkem märkama või toetama, hoolima ja mõistma. Kuid see oli aeg, mil lauljad, kes oma ilu ja sarmiga olid tootnud teatrietendustele publikut, laulnud oma häälepaelad ennast tõestades ribadeks, võidi päevapealt töölepinguta jätta. Lihtsalt. Uued talendid ootasid ukse taga, milleks raisata aega ja tähelepanu mõttetule! Julm on tunda ennast mõttetuna, eriti kui oled andnud endast kõik, jõudnud oma võimete tippu! Selles olukorras tundub õigupoolest uskumatu, et Annika üritas uuesti! Võttis ette kaelamurdva ülesande taastada oma unelmate etenduses kaotatud hääl ja pääseda uuesti lavale. Ja ta sai sellega hakkama! Kõigepealt Bel-Étage’i revüüteatris, siis muusikalides ja operettides. Muidugi, ta oli ju endiselt ilus! Ja suutis endiselt laval luua imet! Kõik olnukski nagu enne – lava, muusika, teater, kolleegid...

Kuid miski ei möödu inimesest jälgi jätmata. Isegi kui seda eneses hoiad, välja ei näita ja eneselegi tunnistada ei taha. Filmis võib tajuda seda tühjuse ja kohatise alandatuse tunnet, kus artisti lavasära ja glamuur vahelduvad igapäevaelus hakkama saamise valude ja vaevadega. Vähemalt proovis ta ka selle osa oma elus dramaatiliseks mängida, aga... Tahtmine kordki elus kogeda kindlustunnet, mida annab korralik ja kindel sissetulek, viis Annika lõpuks Islandile. Island on teatavasti kultuuriinimestest hooliv ja majanduslikku kindlust pakkuv pelgupaik paljudele Eestist pärit muusikutele. Töö, mis Annikat ees ootas, polnud ehk see, mida ta oma unistustes teha oleks tahtnud, aga vähemalt andis see suurepärase võimaluse põgeneda. Põgeneda pikkadesse tööpäevadesse oma eelmise elu, kodumaa ja ka iseenda eest. Ja saades selle eest väärilist tasu. Ta ei tahtnud Islandil enam laulda, ta isegi ei rääkinud seal mitte kellelegi, et oli kunagi olnud oma kodumaal primadonna, staar. Ta rabas vaid tööd teha, õpetades teisi, tasuks muusika, mis oli kui põgenemine sellest lootusetust maailmast. Tühjuse täitmine ükskõik millega, kasvõi tööga, oli mingigi edasiminek, hea sissetulek kõlbas eneseõigustuseks. Ta oli jälle saanud ajastu ohvriks, kus paljud meist peavad tegema valikuid: kas olla kodumaal tööta ja rahata või olla vajalik ning turvaliselt kindlustatud, ent kodumaast kaugel... Ikkagi ei tea sa lõpuks, kummal juhul ennast seejuures petad või enda eest põgened. Kasvatad hingele kaitsekihti, püüad olla õnnelik. Ka Annika Tõnuril võinuks kõik ilus olla, sest ta leidis Islandilt eest vähemalt puhta looduse, puhtuse, vaikuse. Pikapeale oleks ta end sellest tühjusetundest ehk välja rabelnud, harjunud. Kuid hingevalud kasvasid üle füüsilisteks ning diagnoos ei andnud enam lootust. Viimasel eluaastal püüdis ta väga olla olemas, olla vajalik, teha tööd ja muusikat. Aga saabunud oli punkt, kust tagasi- ega edasiteed enam ei olnud.

Elame ajas, kus kaotajaid olla ei tohi, aga see maailm mõistis ta justkui kaotajate poolele. Tegelikult oli ta seda sama palju, kui me kõik oleme oma püüdlustes ja igapäevaelus. Tõelise võiduga pärjatakse meid ikkagi lõpus, kui selgub, millised olime inimestena. Selles osas oli Annika võitja! Kui ta ise näeks seda filmi, saaks ta aru, et oli palju suurem, kui iseendale tundus; tema panus ümbritsevasse oli kaugelt mõjusam, kui talle mõista anti. Meretagusel Islandil jäi isegi kell, mille ta kunagi käima oli pannud, seisma hetkel, kui urn tema tuhaga kodumaale saabus. Ja selle filmi teene on, et nüüd kestab ühe särava kunstniku anne tema maisest teest kauem. Pannes meid mõtlema ja soovima, et maailm meie ümber oleks osavõtlikum, soojem, märkavam, hoidvam, mõistvam...