Christian Tetzlaff – avatud elule ja muusikale

Tänapäeva muusikamaailm oma tiheda konkurentsi ja rohkete konkurssidega on juhtinud muusikute elu ja suhtumist muusikasse reklaamitööstuse suunas. Muusika kui kunsti põhiline väärtus ja eesmärk on aga hoopis sügavam ja kannab endas palju tähtsamat missiooni. Muusika on väljendusvahendina sama võimas või isegi vägevam kui keel. Hea kontsert võib olla sama mõtlemapanev kui mõni väga hea raamat. Interpreet peaks muusikat sisemiselt sedavõrd läbi elama, et tal tekiks soov muusika sõnumit edasi anda ja seda jagades publikuga suhelda. Nõnda musitseerides võib ravida kuulaja hinge, teda sisemiselt avada, panna elu üle järele mõtlema. See ongi muusika põhieesmärk.

Muusikale lähemale

Kuulasin juba teismeeas korduvalt saksa viiuldaja Christian Tetzlaffi esituses Janáčeki viiulisonaati. Tema mängu kõige suurem trump on minu meelest sügavus. Tetzlaff julgeb riskida, et avastada, et muusika olemusele järjest lähemale jõuda. Tetzlaff ei mängi viiulit, vaid viiul on vahend, mille kaudu ta ennast väljendab. Mitmeid viiuldajaid kuulates tekib aga tunne, et viiulimäng on tähtsam kui väljendus. Tuleb meelde kuulsa viiuldaja Isaac Sterni ütlus: “Ära kasuta muusikat selleks, et viiulit mängida, vaid kasuta viiulit selleks, et muusikat mängida.”

Mäletan hästi Christian Tetzlaffi kontserti, mida mul õnnestus Pariisis kuulata, kui ta mängis Orchestre de Paris’ga Paavo Järvi juhatusel. Kavas oli Mozarti 3. viiulikontsert ja Dutilleux’ “Sur le même accord”. Need kontrastsed teosed kõlasid järjest. Mäletan, et Tetzlaffi Mozart oli väga isikliku tõlgendusega. Väga spontaanne. Tundus, et isegi tempodes üritas ta leida väljenduslikkust. Nii hetkelist ja spontaanset Mozartit pole isegi harjunud kuulma, kuna minu arvates on konkursside mõjul tekkinud teatud määral üleüldine Mozarti mängimise standard. Tetzlaffi esitus oli värskendav ja muidugi oli väga meeldiv kuulata niivõrd head artikulatsiooni ja kõlapuhast mängu.

Siiski tundus, et mängijale oli lähedasem Dutilleux’ teos. Olen ka ise tohutult vaimustatud selle prantsuse helilooja orkestrimuusikast. “Sur le même accord” on oma iseloomult kammerlik teos. Just selles mõttes, et orkester ja viiul on pidevas suhtluses ja orkestri erinevad tämbrid ja kõlavärvid annavad viiuliliinile tähenduse. Olen seda lugu kuulanud erinevates esitustes väga palju kordi ja kindlasti pole ma kuulnud Tetzlaffi versioonist paremat. Minu arvates jõudis ta muusika olemusele niivõrd lähedale, otsekui oleks osanud tol hetkel vastata küsimusele, mis on tõde ... Iga noot oli tähenduslik! Eriti paeluv oli tema kõlavärvide variatiivsus, nagu esitaks ta kuulajale otse filosoofilisi küsimusi elu kohta. Samas koosseisus on see teos ka plaadistatud. Soovitan kuulata!

Valmisolek uut avastada

Möödunud aasta jaanuaris ilmus ajakirjas Strings Magazine Tetzlaffist väga inspireeriv artikkel (autor Jacqueline Vanasse). See kõnetas mind, kuna olin täpselt samadest asjadest palju mõelnud. Tetzlaffi mõtted olid suunatud just noortele viiuldajatele ja muusikutele, aga ka õpetajatele. “Muusika kogemine ja õppimine ei toimu kaugeltki ainult klassiruumis harjutades või viiulitunnis. Tegelik muusika õppimine peaks toimuma orkestris mängides, lehest lugedes, kammeransambleid kokku pannes, huvi pakkuvaid teoseid uurides. Tuleb lasta muusikal end täielikult kaasa kiskuda. Muusikat õppides peaks tõeline eesmärk olema seda täielikult läbi tunnetada, olles alati valmis midagi uut avastama,” arvab Tetzlaff.

Loe edasi Muusikast 2/2017