_page-0001.jpg)
Klassikalise muusika varamus leidub oopusi sooloteostest massiivsete koorisümfooniateni, kuid nii minu kui paljude teiste südameasjaks on kammermuusika, kuhu mahub uskumatuid ansamblikooslusi. Kui sellesse mitte süveneda, võib end kogemata ilma jätta muusikaloo parimatest teostest, sest paljude heliloojate rafineeritumaid muusikamustreid leidub just näiteks keelpillikvarteti partituuris. Või siis kvintetis, sekstetis või klaveritrios. Heliloojaid näib paeluvat selle muusika puhtus, selgus ja intiimsus. Kammermuusika armastab korda, sest seal on nagu pisikeses toas – pole kohta, kuhu peita ülearust või kus end varjata. Väärt kammermuusikat loonud heliloojad on saanud sellest võibolla suurimat loomingulist rahuldust.
Esitaja üks vajalikumaid oskusi on läbi muusikateose publikuga suhelda. Kammermuusika arendab muusika keeles “kõnelemist” suurepäraselt. Ansamblimängus õpitakse partnereid kuulama ja tunnetama ning uuel tasemel kõla ja faktuuri valitsema, mis tuleb omakorda kasuks sooloteoste mõtestamisel või mängimisel orkestriga. Kelle süda kord võidetud, jääb ansamblimängule truuks. Miks muidu lahkutakse isegi suurte ja heade orkestrite kontsertmeistripositsioonilt, et olla tippkvarteti liige ja hingata neljahäälse muusika taktis. Eesti muusikaelus annavad värvikalt tooni rahvusooper, ERSO, Tallinna Kammerorkester, mitmed koorid ja festivalide mahukad kavad. Omamoodi maastiku moodustavad aga ka kammerõhtud, kus esinevad sageli just nende samade eelnimetatud kollektiivide muusikud. Leitakse aega rikastada oma teadmisi “palgatöö” kõrval solistlikuma repertuaariga, avastatakse uusi külgi nii endas kui ansamblikaaslastes ning omandatakse lehekülgede kaupa väärt muusikat.
Esimesena kuulasin sügishooajal YXUS Ensemble’i kontsert sarjast “Pihtimused. Šostakovitš” (18.09), mis oli Eesti Kontserdi läbi mitme hooaja vältava Šostakovitši keelpillikvartettide sarjas esimene. Alustati lõpust, ehk kanti ette Šostakovitši viimane, 15. kvartett ja kammerseade 15. sümfooniast (Viktor Derevjanko). Vene kultuuriuurija Mihhail Lotmani peenhäälestus teemasse ning Kultuurikatla katelde saali ängistava muusikaga hästi sobiv atmosfäär aitasid esituslikult kõrgel tasemel kontserdile veel omajagu kaasa. Kui 15. sümfoonia seade viiulile (Harry Traksman), tšellole (Leho Karin), klaverile-tšelestale (Marrit Gerretz-Traksmann) ja löökpillidele (Madis Metsamart, Vambola Krigul, Petri Piiparinen) jättis oma pisut hõredas vormis õhku mõned küsimused – sest katsu sa kuuekesi teha saja inimese tööd –, siis 15. keelpillikvarteti esitus oli algusest lõpuni puhas nauding. See, millise pingega alustas Juta Õunapuu-Mocanita oma muusikaliini ja see professionaalsuse tase jääb viiulikõla täiuslikkuse võrdkujuna meeltesse ilmselt kauaks. Kvarteti koosmäng – kuhu kuuluvad peale eelmainitu veel Harry Traksmann (viiul), Kaija Lukas (vioola) ja Leho Karin (tšello) – on äärmiselt ühtne, mis on YXUS Ensemble’i puhul juba nende esimestest kontsertidest peale normiks kujunenud.
Oktoobrikuu viimasel päeval tähistas Mustpeade maja valges saalis oma kümnendat tegutsemisaastat keelpillikvartett Prezioso (Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss, Helena Altmanis, Andreas Lend). Kümne aastaga on mängitud nii meil kui mujal, klassikast nüüdis- ja popmuusikani ning antud välja heliplaat. Prezioso mäng on alati sümpaatne ja hoogne ning tänu võimekatele muusikutele pillivaldamiselt kõrgel tasemel. Kümne aastaga on kujunenud ühine muusikatunnetus. Palju koos mänginud ansamblis on alati neile midagi eriomast, mida on raske sõnadega seletada. Näib valitsevat sõbralik üksmeel, mitte nagu mõnes ebastabiilses rockbändis ja isegi mõned klassikakollektiivid on sellised, kus kogu kunst põhineb suurte isiksuste maailmavaatelistel kokkupõrgetel. Kontserdi avas Ester Mägi “Vesper” (autoriseade esiettekanne). Järgnevalt olid kavas kõrvutatud Šostakovitši 1. kvartett ning Raveli ainus kvartett. Šostakovitši teoses ei leia veel niisuguseid süngeid sügavusi, nagu tema hilistes kvartettides ning Prezioso mängis teost reipalt ja usutavalt. Raveli kvartetis oli kirglikke hetki ja kaunist piano’t, ent kujundite kõnekust oleks andnud veel täiuslikkuse poole timmida. Aga eks kujundiotsing ongi üks lõppematu tee, mida mööda Prezioso aja jooksul kindlasti edasi kõnnib.
Kuid ega kammermuusika pole ainult keelpillikvarteti privileeg. Meie muusikamaastikule on ilmunud viimasel ajal mitu puhkpillikvintetti ning just sellisena, aga siiski koos pianistiga, esines 15.10 Estonia kontserdisaalis “Eliitkontsertide” sarjas New Theatre Ensemble (NTE). 2014. aastal RO Estonia flöödirühma kontsertmeistri Jonathan Hendersoni kokku pandud ansambli koosseis on paindlik nagu YXUS Ensemble’ilgi. Sel korral olid laval lisaks Hendersonile Austraalia oboemängija Nicola Bell, Söulis sündinud klarnetist Soo-Young Lee, hiina metsasarvemängija Pan Ye ning eestlannadest fagotimängija Tea Tuhkur ning pianist Anneli Tohver. Kõik need muusikud on või olid erinevatel aegadel seotud tööga ERSOs või RO Estonias. NTE esituses kõlas nii tuttavat kui tundmatut. Kuna “Eliitkontserdid” keskenduvad sel hooajal läbivalt ka Mozarti loomingule, siis Adagio ja Allegro puhkpillikvintetile oli justkui soojendavaks sissejuhatuseks enne tõsisemaid temperatuure. Nagu mitmel teiselgi eliitkontserdil, paigutati Mozart justkui kohustusliku osana kava algusse ja läbiti see mõnevõrra kiretult, et siis muude teoste juurde rutata. NTE kavas järgnes üllatushelilooja Ludwig Thuille, kelle loomingust meie kontserdipublik varem midagi kuulnud polnud. Thuille oli muide Richard Straussi sõber ja koolikaaslane ning selle ajastu joontega on ka tema helikeel oma (hilis)romantiliste tundepuhangutega. Kava raskuskese langes austraalia nüüdislooja Brett Deani teosele “Polysomnography” (2007), mis juhatas kuulajad unenägude ning alateadvuse maailma. Pealkiri viitab nimelt testile, mida kasutatakse unenägude uurimiseks. Viieosaline teos oli väga värvikas ja kõnekas ning esitus köitev. Jonathan Henderson mõjub ansamblis selge liidrina, kelle muusikalist loogikat ja kujundite karakteersust on põnev jälgida. Kuuldu põhjal võiks NTE olla ansambel, kelle peale ka meie nüüdisheliloojad oma teoseid luues mõelda võiksid. Kontserdi lõpetas tujuküllane esitus Poulenci Sekstetist, mis õnnestus esituslikult kõige paremini. Kuna puhkpillikvinteti kõlale annab väga palju värve juurde klaver, siis lisaks heale mänguoskusele ja ansamblitunnetusele ootaks pianistilt järgmistel kontsertidel pisut solistlikumat lähenemist ning oma mõtete provokatiivsemat väljendamist, sest potentsiaali ju on.
Klaveril neljal käel musitseerimine pakub suurt naudingut, aga veeretab tihti teele ka muusikalisi ja tehnilisi takistusi. 28. oktoobril esines Mustpeade majas suurte kogemustega klaveriduo Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske ning päev hiljem oma ansamblimängu algusradadel seiklev Tiiu Sisask –Maila Laidna. Olen jätkuvalt rõõmus uue Steinway üle Mustpeade maja valges saalis, mis on põhjustanud selle saali kui kontserdipaiga ümbersünni. Julgen pidada seda Eesti praeguse aja parimaks kontsertklaveriks. Duo Sakkos – Peäske on koos mänginud üle 40 aasta ning pakuvad tänaseni kõrgel tasemel kogemusterohket mängu. Tobiase pisut tšaikovskiliku “Rondo” ja Elleri “Valsi” vahele paigutus nende kavas Czerny Suur sonaat f-moll, mis avas klaveriõpilaste kohustuslikku etüüdimeistrit hoopis teistsugusest küljest. Czerny oli ju ikkagi Beethoveni õpilane! Duo oskas hästi välja mängida selle teose dramaturgilise arengu ja tõsised kihid, eriti meeldejääv oli Nata-Ly Sakkose loomulik fraseerimine ning kõlasädelus kõrges registris. Bizet’ tsüklis “Laste mängud” oli samuti häid karakterpalu, kuid kõik ei õnnestunud võrdse eredusega.
Duo Sisask – Laidna on tegutsenud kolm aastat, kuid nende mängus oli algusest peale tuntav üks väga oluline asi, teineteise suurepärane muusikaline mõistmine, mis ei olegi klaveriduode puhul alati nii enesestmõistetav. Kahe pianisti koosmäng on üks keerukamaid ansamblivorme. Duo mäng oli kooliliselt hästi korras, kõlapilt selge ja mõtestatud, liikumine pidev ning teoste ülesehitus arukas. Kava oli hästi valitud: Brahmsi “Variatsioonid Schumanni teemale”, transkriptsioonid Bachi koraaliprelüüdidest (Kurtág). Õhtu eredaimaks esituseks oli Barberi “Souvenirs” ning Raveli “Valssi” mängiti uhke hooga. Eks üha lisanduvad koosmänguaastad toovad artistlikku veenvust kindlasti juurde, sest seda on vaid vahel harva ülearu.
Viiuli-klaveri duode seast tahaksin eriti esile tõsta noort viiuldajat Hans Christian Aavikut, kelle ansamblipartneriks oli Lossimuusika sarjas 23.10 Kadrioru lossis pianist Lea Leiten. 18-aastane Aavik õpib veel Tallinna muusikakeskkoolis Kaido Välja juures, ent temas on tubli annus küpset musitseerimisoskust. Ega muidu poleks ta 2015. aastal olnud II preemia vääriline Eesti keelpillimängijate konkursil, mis oligi sellel võistlusel viiuldajate kõrgeim koht. Aaviku mängus on artistlikkust, arusaamist ja tehnilist osavust. Tal on väga hea kõlameel, mis liialdamata tõi mu kõrvu viiulimängu nn kuldajastu parimate meistrite tooni. See on mingi kaasasündinud taju, mida mõni teine väga hea viiuldaja ei saavuta kui tahes suure hulga töötundidega. Kava oli hästi valitud – Spohri “Skertsos” ja Mozarti sonaadis KV 526 oli elegantset õhulisust ja humoorikust, Bach seevastu oli kontserdi mõtlik raskuspunkt ning virtuoosseks ja tõeliselt kaasahaaravaks kulminatsiooniks kujunes Saint-Saënsi “Introduktsioon ja Rondo capriccioso”. Lahkusin kontserdilt muusikaliselt rikkamana.
Särav duett on kaksikõed Triin Ruubel (viiul) ja Kärt Ruubel (klaver), kes esinesid “Eliitkontsertide” sarjas Estonia kontserdisaalis 18. oktoobril. Kavas oli peale Mozarti sonaadi e-moll veel prantsuse muusika. Põnevaimaks esituseks kujunes Francki Sonaat A-duur, kus oli vajalikku väärikust ja väljapeetust, ilma et suurtele tunglemistele liiga palju ja kaalutlemata oleks järele antud. Esituses oli vaoshoitud pinget ning ka vajalikke plahvatusi ning meeldejäävaim oli sonaadi finaal. Nii tuntud ja suure tundelaenguga lugu pole kerge esitada. Ka Raveli “Mustlane” oli kahe põhjamaise esitaja sõrmede all piisavalt kirglik.
Olga Voronova (viiul) ja Mati Mikalai (klaver) kontserdikavad on tihti inspireeritud just XX sajandi muusikast. Sel korral mängiti Mustpeade maja valges saalis (14.12) Debussy ja Prokofjevi sonaate. Debussy 1917. aastal valminud helitöö on tema viimane lõpetatud teos, milles võib tunda juba haige helilooja ängi ja pinget sõja mõjudest, kuid see on seal edasi antud pigem alltekstina. Esituses köitis tähelepanu klaveripartii täpsus ja delikaatsus. Prokofjevi 1. sonaat on aga nagu sõda ise ja selle esitus suur füüsiline ja vaimne kangelastegu, mille viiuldaja vapralt läbi tegi. Jõulueelset meeleolu aitas taastada Debussy “Kaunis õhtu” nii vahe- kui lisapalana, leevendades ängi ning jättes alles lootuse helgusele, kuid meenutades kahe tõsise sonaadi vahel, et elu ja õnn on tihti üürikesed.
6. detsembril esinesid “Eliitkontsertide” sarjas Mari Poll (viiul), Henry-David Varema (tšello) ja Mihkel Poll (klaver), kes on koos musitseerinud varemgi. Kontserdikava kulges tõusvas joones: Mozarti trioga G-duur KV 564 alustati ja justkui otsiti seda õiget mängutunnet ning kohati oli ilusaid leide. Põnev oli rännak Dvořáki 4. klaveritrio (“Dumki”) radadel. Dumka on nagu meditatsioon ning Dvořák kasutab seda mõistet mitmuses, teosel on kuus osa, mis omakorda jagunevad erinevateks karakteriteks. Teose keeruline vorm kujundati üheks tervikuks. Ansambli kirglikem ja minu jaoks sisukaim mäng avaldus Brahmsi 1. klaveritrios, mille salapärast ja lennukat Skertsot korrati lisapalana. Loodetavasti leiab see trio esinemisvõimalusi välismaalgi, sest taseme poolest võiks ta vabalt mängida näiteks Wigmore Halli kuulsas esmaspäevases lõunamuusika sarjas.
Ka aasta viimasele päevale jagus kammermuusikat, kui Tallinna raekojas esinesid pianist Lea Leiten ja keelpillikvartett Ardor, kuhu kuuluvad Arvo Leibur ja Kadi Vilu (viiul), Rain Vilu (vioola) ja Tõnu Jõesaar (tšello). Kvintetina mängiti intensiivne ja hilisromantiliselt mahukas Ernő Dohnányi Klaverikvintett nr 1 c-moll ning keelpillikvartett esitas kolm taani rahvaviisiseadet. Aasta viimasele päevale mõeldes tekitas kavavalik aga pisut kõhklusi ning midagi selles ei lasknud kontserdil mõjuda päris veenvalt. Seevastu oli vana-aastaõhtuks sobiv valik Mozarti Klaverikontsert nr 14 KV 449, kus orkestri roll oli kvarteti kanda. Lea Leiteni musitseerimine oli hoolikalt lihvitud ja sümpaatne, vaba voolamisega ja särav. Seda kõike jäi aga puudu “orkestril”, kes mõjus maneerliku ja ebatäpsena. Siit jäi hinge kriipima ebakõla, mis nende keelpillimängijate kogemusi ja võimekust arvestades võinuks olemata olla. Tunne jäi poolikuks, sest vana aasta viimasel päeval oleks soovinud kuulata midagi harrast ja lõpuni viimistletut. Vast pakub selliseid hetki jälle uus aasta ja kevadine kammerhooaeg.