_page-0001.jpg)
Rolling Stonesi eesmärk oli vähemalt algusaastatel, olla eelkõige bluusi propageeriv bänd. Rollingute legendaarse kidramehe Keith Richardsi nauditava ja kirgliku elulooraamatu “Elu” emotsionaalsemad leheküljed on need, kus ta jõuab ühel või teisel moel ikka bluusi kui oma sügava armastuse juurde, ning neid on isegi huvitavam lugeda kui kirjeldusi tema ebareaalsetest seiklustest narkouniversumis. Richards kirjutab, et küsimus ei ole ainult musikaalsuses; ta pühendab lehekülgi erinevate bluusimeeste tehnika ja salanippide analüüsile, aga otsib bluusis eelkõige sisu ja eneseväljendusviise. Selles mõttes on huvitav kõrvutada ka kahte justkui ühes stiilis, kuid ometi väga erinevat kodumaist bluusialbumit.
Slide-kitarrist Andres Roots on aastaid sihikindlalt oma rida ajanud ning teeb mõistagi sama ka oma uuel plaadil, mis on tema esimene stuudioalbum pärast 2013. aastal ilmunud albumit “Three!”. Plaadil teeb kaasa rahvusvaheline seltskond USAst Lätini ning taas jääb üle ainult tunnustada Rootsi suurepärast stiilitunnetust. Rootsi mängus on iseloomu ja tublisti detaile, tema muusikas on vabadus ja rõõm, tema mängitud noodid saavad sisse elu ja hinge. Plaati salvestati kokku neli aastat, kaks pala sellelt, “Solitaire” ja “Someplace Nice”, on tuttavad kevadel ilmunud vinüülkogumikult “Roots Music”. “Winter” on puhtalt Rootsi omalooming, kuid sisaldab selgeid viiteid klassikalisele deltabluusile. Veidi ootamatult, aga väga meeldivalt kõlab naisvokaaliga bluusrock, kus lätlanna Lorete Medne häält toetavad tuuba perekonda kuuluva helikoni madalad vasksed törtsatused.
Tanel Padar Blues Bandi esimene kauamängiv “Gold’n’Fish” viib Eesti ühe kuulsama poprokkari mõtteliselt tagasi aega, kus ta veel väga kuulus ei olnud ning andis kollektiiviga Speed Free välja bluusiplaadi “Woman Knows”. Vahepealse viieteistkümne aasta jooksul on Padari elus mõndagi juhtunud, bluus on aga kripeldama jäänud. Ka see plaat sisaldab omaloomingut. Paraku ei suuda Padar koos professionaalsetest ja headest muusikutest koosneva kollektiiviga siiski bluusi sügavamat olemust tabada ning plaadilt kostab mõningate bluusielementidega klišeelik raadiosõbralik ja viimistletud, enesega rahulolev poprock. On professionaalsust, head tehnikat ja vilunud produktsiooni, aga see kõik on kuidagi etteaimatav ja pealiskaudne. Bluus sündis valust, “Gold’n’Fish” on aga heaoluühiskonna muusika, milles pole iseenesest ka midagi taunimisväärset.