Fly. Virva Quintet / Virva Immonen

Soomlannast Virva Immonenist polnud ma enne plaadimasina käivitamist midagi kuulnud. Tema eestlastest bändikaaslastest olin muidugi kuulnud (ja nende mängu kuulnud), aga vähe. Kvinteti kodulehel kannavad saksofonist Keio Vutt, pianist Britta Virves, bassist Siim Usin ja trummar Karl-Juhan Laanesaar tiitlit “Estonia’s frontline musicians”. See on muidugi natuke liiga kõlavalt kuulutatud. Kuid – lauljatar on suurepärane, bänd sümpaatselt sünkroonis ja album tervikuna igati nauditav. Plaat ja selle tinginud koostöö on ka tore näide muutunud Soome-Eesti jazzisuhetest. Varem mindi Soome õppima, nüüd käis Virva Immonen hoopis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias vahetusõpilaseks ja leidis siit ka bändikaaslased.

Soome instrumentaaljazzi kõrge tase ja viljakas, “mustmullane” põld on hästi teada, kuid lahetagune vokaaljazz on olnud peaaegu märkamatu. Virva Immonen, ehkki noor, mõjub juba väljakujunenud ja enesekindla artistina. Enesekindlust kinnitab ka see, et plaadil on vaid tema omalooming, mis on vaheldus- ja kujundirikas. Lauljatari hääl ja fraseerimine (ka inglise keele hääldus, mis soomlastel mõnikord pentsikult välja kukub) ilmutavad küpsuse ja kogemuse märke. Kompositsiooni ja arranžeeringu poolest paelub soomekeelne “Kaarnalaiva”. Loos “Up in the Skies” on tore scat-soolo á laGretchen Parlato. Marie Underi sõnadele kirjutatud eestikeelne “Üksi merega” on ilus žest. Plaadil on ka mitu kaasaegse (vokaal)jazzi kaanonis svingivat lugu, nagu “Mr Big Boss” ja “Emerald City”, kus noor neiu võtab omamoodi rollimängus sisse jazzidiiva poosi (vokaalstilistika mõttes, iroonilised laulusõnad viitavad muule). Saksofonist Keio Vutt ja pianist Britta Virves mängivad mitu reljeefset soolot.