_page-0001.jpg)
Alustagem lähiajaloost. Mõni aeg tagasi arutles soome arhitekt Juhani Pallasmaa Sirbi veergudel kunsti ja elu läbipõimumise teemal: “Olen alati öelnud, et olen väga pessimistlik tarbimiskultuuri suhtes. On selge, et see läheneb oma lõpule. Seejuures olen lootusrikas kunsti suhtes, sest kunst saab, kuidas öeldagi, inimvaimu vabastada, säilitada teadlikkuse kõige eksistentsiaalsematest ja tähtsamatest asjadest.”1
Mulle on alati sümpatiseerinud just need loomingulised isiksused, kes suudavad oma eluenergia rakendada oma kunsti teenistusse, kelle elus käivad need kaks, looming ja elu, lahutamatult koos. Seepärast imetlen pianisti ja dirigenti Daniel Barenboimi, ja samas mitte vähem filosoof Daniel Barenboimi. Tema põhisoovitus oma õpilastele kõlab: “Ärge otsige mugavust ei isiklikus elus ega elus tegevmuusikuna!” Ning ta läheb veelgi kaugemale oma alati selgelt formuleeritud “nõudmistes”. Barenboimi sõnul on kolm küsimust, mida iga muusik peaks enesele esitama: Milleks? Mil viisil? Milline on eesmärk? See, kes hoidub enesele neid küsimusi esitamast või ei näe selleks põhjust, taandab oma tegevuse raamatupidajalikuks pedantsuseks, millel puudub muusika sisima olemusega vähimgi ühisosa.
Nii oma geniaalsetes esinemistes pianistina kui ka oma arvukates artiklites ja raamatutes, samuti suure kuulajaskonnaga meistrikursustel on Barenboimil alati midagi olulist öelda, just nimelt eluliselt olulist. Tema meelest on meie tähelepanu praeguses infotulvas hajunud, me ei suuda süveneda ning adume ümbritsevat maailma passiivselt. Tänapäeval jäävat muusikaettekannetes oluliselt vajaka sisust ja tuumast, sest meis ei küpse enam põletavaid küsimusi, me ei astu diskussiooni, me ei ole harjunud vormima oma ideid. Ajastu põhimoto (õnneks tundub see juba vananenud – M. R.) on “aega pole!”, aga idee küpsemine võtab just aega. Loomeinimene vajab igal eluetapil aega mõtisklusteks ja oma ideede pidevaks ümberhindamiseks. Tunnetus on tähtsaim, aga sellel on mitu “korrust”. Neist madalaim, väikseima vastupanuga ja kergesti saavutatav on empiiriline tunnetus ehk kogemus. Luuletaja Doris Kareva nimetab samalaadset fenomeni sõnadega “tavateadvus, argielu, vaimne parasvööde…”2
Barenboim täheldab, et muusik loodab sageli üksnes hetkelisele inspiratsioonitulvale või püüab piinliku täpsusega jääda esituses “ajalootruuks”, kuid süvendab sellega hoopis oma piiratust ning kaotab oma väe kõrgemast tunnetusest lahti öeldes.
Elulooseigad
Daniel Barenboim on sündinud 15. novembril 1942. aastal juudi-vene perekonnas Buenos Aireses Argentinas. Ta õppis esmalt oma isa Enrique Barenboimi käe all, kes omakorda oli kunagi kodulinnas Buenos Aireses õppinud kuulsa itaalia pedagoogi Vicente Scaramuzza juures. Viimane pidas musitseerimisel esmatähtsaks kõla kvaliteeti, selle tekitamist ja eelkõige kunstilisi eesmärke. Tema ideaalis peaks iga heli olema mõtestatud, esmaülesandeks olgu ilusa kõla taotlus, seejärel klaveri keele (mitte klahvi!) helisema panek. Seejuures on vaja kannatlikkust, kirge, perfektsionismi. Scaramuzza on ühes intervjuus humoorikalt öelnud: “Kui kõla on tühi, siis kõnniks nagu toas ringi püksipaar, ilma et neis kedagi sees oleks.”
Hiljem õppis Barenboim legendaarse pianisti Edwin Fischeri, heliloojate-dirigentide Nadia Boulanger’ ja Igor Markevichi juures. 1958. aastal pälvis noor Daniel Beethoveni ja 1963. aastal Paderewski medali. Laiema tuntuse tõi talle esinemine solistina orkestrite ees, eriti koostöö dirigent Otto Klempereriga.
Pianistina on Barenboimi repertuaar äärmiselt mitmekülgne, kuid põhiliselt keskendub ta Beethovenile ja Mozartile, aga hindab kõrgelt ka Bachi ja Schönbergi.
Daniel Barenboimi esimene naine oli Elena Dmitrijeva Baškirova, teine legendaarne inglise tšellist Jacqueline du Pré, kes aga suri noorelt raske haiguse tagajärjel. Praegu elab Daniel Barenboim Saksamaal.
Elu ambivalentsus
Daniel Barenboimi raamatus “Klang ist Leben” (Pantheon Verlag, 2008),1 mida käesolevas artiklis ikka ja jälle aluseks võtan, räägib suur muusik elu ambivalentsusest. See puudutab elusituatsioone, mil ühest ja ainuõiget otsust pole võimalik vastu võtta. Väljapääsuna näeb ta mitut teed, lahendust, võimalust, mida ei saa nimetada ei positiivseks ega negatiivseks. Ambivalentsus on elule olemuslikult omane ning elu terviklikkuse tähtis komponent. Iga muusik suhtub paratamatult elusse niisamuti kui muusikasse. Interpreedi ülesanne pole mitte üksnes partituurile truuks jäädes muusikalist materjali edasi anda, vaid muuta see igiomaseks, osakeseks iseendast.
Barenboimile on ülitähtis just elu metafüüsiline mõõde. Ülal nimetatud intervjuus Juhani Pallasmaaga on veel üks kujukas näide: “Merleu-Pontyl on Cezanne’i kohta ilus mõttekäik, kus ta ütleb, et tolle maalid toovad ilmsiks selle, kuidas maailm meid puudutab. Selles hetkes, mil mõistame, kuidas maailm puudutab meid ja meie maailma, ilmnebki metafüüsiline mõõde.”
Muusikat on võimatu sõnadesse panna, nii nagu elugi. Siin eksisteerivad rõõm ja kurbus käsikäes. Muusika on filosoofilisest aspektist lähtudes alati kontrapunktiline, ideele või teesile vastandub siin alati suhestumine, kommentaar, seisukohavõtt; koos liiguvad dux ja comes, tees ja vastulause ning valitseb igavene konflikt.
Muusika on elu peegeldus
Barenboim täheldab, et muusika on elu peegeldus. Kumbki algab vaikusest, nullist, ja nii ka lõpeb. Muusiku üleinimlikkus (see on saavutatav!) peitub võimes tunnetada elu ja surma ühtsust, ning leida seejärel ülima rahu seisund. See on sisuliselt emotsioonide transtsendents, sest muusika on seotud nii selle (füüsilise) kui üleloomuliku maailmaga.
Muusiku elu täidab ühelt poolt piiritu vabadus, teisalt range enesedistsipliin. Distsipliin ja ellusuhtumine avalduvad igas muusiku kujundatud fraasis. Muusikat saab küll ajaliselt mõõta, kuid samal ajal on ta igavikuline. Inimene, kes arendab oma intellekti ja emotsioone, läheneb surematusele, suudab ületada oma ajalikkuse.
Muusikal ja sõnal on tugev side – ka muusikas on võimalikud selgitus, kirjeldus, küsimus, vaidlus, palumine, hõiskamine, tõe väljaütlemine, valetamine.
1 “Ükski tõeline arhitekt pole tahtnud olla moodne.” Carl-Dag Lige intervjuu J. Pallasmaaga. Sirp 10. VII 2015, lk 25.
2 “Rohkem kui päris.” Doris Kareva, Sirp 7. VIII 2015, lk 18.
Loe edasi Muusikast 11/2015